Keskööpäikese painav valgus
Ari Asteri uue õudusfilmi arvustus

Jack Reynor ja Florence Pugh filmis «Jaanipäev». Pugh valdab hästi klassikalise õudusfilmikangelanna ilmearsenali.

FOTO: Kaader filmist

Välismaalane, kes oli vaadanud Ari Asteri «Jaanipäeva» ning siis laulupeo ajal Tallinna sattus, tundis põhjusega kõhedust: ega need rahvuslike motiividega kaunistatud hamesid ja blondidel juustel lillepärgi kandvad inimesed teda oma paganlikele jumalustele ohverdada kavatse?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Jaanipäeva» ristimine õudusfilmiks on tegelikult eksitav: vastupidiselt sünopsisele on see väga kaugel mingist madalaeelarvelisest Blumhouse’i rapperist, kus kamp Ameerika noorukeid iidse kurjuse poolt ribadeks kistakse. Siiski ei ole see mingi helge vaatamine, hoolimata kogu filmi kestel säravast suvepäikesest sukeldub Aster toksilise inimsuhte süngetesse sügavikesse.

Filmis satub grupp haritud, kuid oh kui piiratud silmaringiga Ameerika 25-aastasi noori Põhja-Rootsi külakesse osalema iidsel jaanipäevariitusel, mida peetakse vaid korda sajandis. Noodid loo mõistmiseks antakse kätte juba New Yorgis, kus vaadeldakse peategelase Dani (Florence Pugh) ning Christiani (Jack Reynor) passiv-agressiivset suhet, mis õigupoolest oleks pidanud ammu lõppema, kuid ühe klammerdumise ja teise puuduliku otsustusvõime tõttu visiseb ning mõlemat piinab. See, mis Hårga külakeses aset leiab, on lihtsalt suhtedraama võimendamine nii füüsilises kui ka üleloomulikus plaanis.

Tagasi üles