:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12350470t1h093f.jpg)
Igasuguse raskemuusika peamine hurm kipub tulenema ennekõike sellest, kuidas see kõlab publikule ja publikuga. Rahva feelingust sõltub ehk rohkemgi kui kollektiivi oskuslikkusest mängida, laulda või suisa naerutada ning rahvaga suhelda. Publik on see, mis annab kontserdile juurde tegeliku vürtsi. Selle viimase garneeringu, mis muudab elamuse meeldejäävaks ja mokapäraseks.
Juba aastakümneid tegutsenud Corrosion of Conformity’l olid kõik eeldused talletada end iga rokisõbra mälupilti kui hõrk magustoit. Neil olid selleks olemas kõik komponendid – värske, võiks isegi öelda, et veel tuline album, originaalkoosseis, teravad rifid ja bluusiga immutatud meloodiline heavy, mis peaks iga raskemuusika austajal suu vesiseks tegema. Ometigi jäi kontserdil maitsest pisut vajaka.
Tugevate psühhedeelsete mõjutustega bluusiline heavy-muusika, mida Corrosion of Conformity viljeleb, on oma tuumas lihtne, kuid see-eest lööv ja mõjus, vähemalt kauamängivate kontekstis. Lihtsus pole halb, kuid punased lipud kerkivad hetkel, mil lihtsusega kaasneb eoon, mida on raske maha raputada, ja ilmselge musikaalne või visuaalne püüd seda igavust maha raputada.
Lihtsajoonelisus pole siinkohal siiski tsentraalne patt, mis hinge kriipima jääb. Nende puudusena avaldub hoopis valerehkendus, mille tulemusena kõlavad nad kõrvaklappides või mõne eriti tuusa kõlari läbi kõvasti etemana kui nad kõlavad rahva ees.
Bändi värskeimal albumil «No Cross No Crown» on hoolimata kollektiivi soliidsest east tunda tõelist tuld ja iseloomu. On säravaid hetki, kus heli kärgib kõrvus nagu kõu ning tekib soov juukseid lennutada nii, et kael paigast raksatab, kuid sellest kõigest jäi eile õhtul puudu füüsilises kohaolus. See lihtsalt ei änganud seda tunnet hetkemomendis. Kõik sulas ühte ning iga eelnev lugu kõlas järgnevale üleliia sarnaselt.
Peagi oma neljakümnendale eluaastale läheneval bändil peaks ometi olema kogemust rohkem ja veelgi, kuidas rahvast võluda, endaga kaasa rokkima panna. Seda ka ruumis, mis oma tühjuses ja hämaruses meenutab vana võimlat, kus on hea kooliballe või klassiõhtuid korraldada.
Klassiõhtut meenutas see küll. Saal oli otsekui kaheks jagunenud – olid julgemad, kes söendasid koonduda lava ette ja end välja elada, tantsida, kuid teisalt oli ehk liigagi palju inimesi, kes olid kohale tulnud vaid tulemise pärast. Koondunud seinaäärtesse, pimedatesse nurkadesse ja säilitanud distantsi nii bändist kui ka teistest inimestest, oskamata kuidagi saada osaks tegelikust audientsist.
Muidugi tuleb kiita laulja ja kitarristi Pepper Keenani julgust end lava asemel rahva seas sisse seada, sest ilma selleta oleks kogu elamus jäänud veelgi kaugemaks. Tema ümber koondus fännileer, kes ei pidanud paljuks omaltki poolt mikrofoni võimalusi ära kasutada, nii et Tapperi saalist sai mõneks lauluks «Üksi pole keegi’st» snitti võttes miniatuurne laulupidu – Pepper Keenan ees, koor andunud rokipeere järel.
Veidi jäi puudu, millest, ei tea. Kuid ehk oli see roog vaid valitud maitsemeeltele, tõelistele gurmaanidele, mida ma pirtsaka sööjana selle täies dekooris hinnata ei suutnud.
Corrosion of Conformity
Kontsert 9. juulil rokiklubis Tapper
Kuula Corrosion of Conformity albumit «No Cross No Crown»:
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)