Ivar Kaasiku näituse lõpetab vestlus kunstnikuga

Vabaduse galerii Foto: Liis Treimann

Kolmapäeval, 17. juulil kell 17.30 toimub Tallinnas Vabaduse galeriis Ivar Kaasiku näituse «Eesti naine» lõpetamine, kus Ivar Kaasikuga vestleb Andro Kööp.

Peamiselt Berliinis elav ja tegutsev Ivar Kaasik sai esmase kunstihariduse Tallinnas kunstiinstituudis  (ERKI, nüüd EKA). Hiljem on ta ennast täiendanud mitmetes Saksamaa kunstikõrgkoolides, nende seas Halle kunstiülikoolis. Näitustel esineb Ivar Kaasik 1988. aastast peale.

Kunstniku varasemaid maale on seostatud sürrealismi ja saksa ekspressionismiga. 2000ndatel maalitut võib tinglikult nimetada hüperrealismiks, kuid pigem maalimismeetodi kui kontseptsiooni tõttu. Nüüd on ta pöördunud tagasi saksa maalikunsti juurde ja võtnud eeskujuks 1920ndate uus asjalikkuse või maagilise realismi. Kuigi ka tema viimase aja maalide kirjeldamiseks tuleb maagilise realismi kõrval võtta appi mõni teine esitusviis nagu näiteks fotorealism või romantism. Kaasiku lemmikaines on ikka olnud inimene, tema töödes on olnud autobiograafilist ainest, kuid tema loomingusse kuulub ka abstraktne kunst, mis on sündinud eelkõige tema huvist maalikunsti võimaluste vastu.

Vabaduse galerii näituse peategelane on naine, täpsemalt Eesti naine, nagu seisab ka näituse pealkirjas. Ingliskeelne pealkiri “Powder of women” jätab naise kitsamalt piiritlemata, osutades püssirohule kui jõu ja võimu sümbolile iseäranis sõjaseisukorras, aga ka puudrile, mis peab siluma kõik vead, et naine vastaks ideaalsele naisekujundile.

Väljapaneku komplekt on valminud kahe viimase aasta jooksul ja on  ajendatud naise koha, õiguse ja staatuse ümber tekkinud aruteludest, eelkõige #MeToo liikumisega tõstatatud küsimustest. Tinglikult on kunstnik nimetanud neid töid enne ja pärast #MeToo’d. Ivar Kaasiku maale ei ole õige siduda feministliku mõtlemisega, kuigi ta ei ole naisekujutistes surunud peale mehepositsiooni. Pigem on ta andnud oma piltide jutustusi edasi teise vaatenurgast: enamik tema naisi on maalitud seljaga vaataja poole, ka silmapiir jookseb neis maalides üsna ühel joonel.

Mõned situatsioonid on üsna lihtsad – kujutatu istub või seisab mere kaldal ja ootab midagi, teised on aga lavastatud ja neis on midagi, mis ei kuulu argiellu.  Kunstnikku ongi köitnud fiktsiooni ja tegelikkuse vahekord. Tema kangelanna tuletab meelde nähtud filmi- või loetud raamatu tegelast. Ka merd võib vaadata kujutatu unelma või näiteks fototapeedina. Suuremate maalide kõrval on väljas väikesed, kus autor on teinud pastišše Eesti kultuuriruumis tuntud maalidest või toonud näoga sisse meie ühiskonnas tuntud naisi nagu näiteks Kersti Kaljulaid või Carmen Kass.

Ivar Kaasiku hoiakus on midagi, mis tuletab meelde XIX sajandi romantikuid. Ta ise on seda hoiakut sidunud oma põlvkonna ehk siis nendega, kelle lapsepõlv möödus Nõukogude Liidus Brežnevi ajal ja kes juba varajasest ajast peale mõistsid, et süsteemi rituaalses reproduktsioonis formaalselt osalemine tagas teatud vabaduse luua oma, süsteemi reegleid eiravaid identiteete ja eluviise.

Ivar Kaasiku situatsioone võib siduda kunstniku lapsepõlve või teismelise ajaga, kuid need on samavõrra väljamõeldised kui tegelikud mälestuskillud. Kunstnikku on paelunud foto- ja filmimeediumi võimalused, komplekssele lähenemisele on ta mõnikord lisanud irooniatki ja vaataja võib nendest lugeda välja just seda, mida ise on kogenud.