Kange mees üle mere

Jaak Treiman, «Võlulehviku tuules. Ühe eesti pere lugu kolmel mandril». Foto: Raamat

Natuke kurb on kirjutada eestlase kirjutatud raamatu manu: «tõlkinud...». Kuigi see annab juhuse tõlkijat kiita, millist tegevust häbitult harva ette tuleb. Natuke veel kurvem on, kui kiiresti käib eesti keelest loobumine, kui kord juba siit maalt ära mindud. Tuleb eestlase juttu eestlastele tõlkida. Ei aita miskit eesti asja ajamine, kui ikka igapäev nõuab inglist, siis varem või hiljem mõtledki selles ja sest Maavallast jääb järele vaid imelikuvõitu nimi.

Kuigi tore oli lugeda, kuis Los Angelese koolis kutsus terve klass asendusõpetajat korrale, kui see juhtus Jaagule Jack ütlema. Mis veel kõige kurvem, üle ilma laiali lätlased olevat suutnud oma saldejums’i paremini säilitada. Kodune kasvatus karmim või mis. Lootust muidugi annab moekas lohutus, et tegu kõlaka, libateadmisega.

Pühitagu nüüd kujuteldavad pisarad ära ja aetagu niisama kübeke raamatujuttu. «Võlulehvik» pealkirjas tegi natuke ettevaatlikuks, et mis sealt nüüd tulema hakkab. Ausalt, ei osanud miskit oodata. Võlu ja lehvik, ah. Õnneks seletatakse üsna alguses ära, et see on mingi sihuke paberist iluasi, mis mahub kokkupandult põuetasku, aga kui laiali aetakse, siis on pall, lehvik, mis tahes. Teate, vaadake kohe pilte ja saate kohe aru, mina ei oska seletada, ehkki põhimõtteliselt justkui isegi teaks.

Jaak Treiman, pikalt selle just nagu 1944. aastast edasi kestnud Eesti Vabariik eksiilis aukonsul Los Angeleses, on ette võtnud oma ema-isa mälestused, lisanud oma kommentaarid, mida tema ise mäletab. Või oletanud, millest vanemad jutustava. Nutikas ja põnev lähenemine – aih, kui kulunult see nüüd kõlas.

Neid lugusid on ju omal ajal loetud küll. Paadid ja. Hr Treiman jääb asjalikuks ja tunnistab, et ega ikka mäleta, kuis saakski, mees 1943. aastal sündinud. Võibolla on nüüd asi enda väheses huvis ja asjatundmatuses, et oli küll kuuldud, miks eestlased Rootsist edasi panid, siin on see lugu kiirelt ja selgelt lahti seletatud. Võimalikult palju vett Stalinini tundus kindlam kui Rootsi kuninga jutud.

Kolmel mandril käiakse ära, jah. Meie kodusest Euraasiast Austraaliasse, sest sinna saab paberid kiiremini, lõpuks Ameerikasse.

Toredad on tähelepanekud võõraste maade kohta. Väikese üllatusena on soomlased tõredad, aga ehk olid hõimuvelled tüdinud neilt läbi voorivatest eestlastest. Rootsi man on imeväärne kujutada, et nad kunagi kümnekatega arvutasid. Pole ammu käinud, aga tea, kas Linne portree eest enam õlut saabki.

Austraalia on muidu kena, aga võimul leiboristid, kes tahavad kõike käskida, keelata, maksustada niikuinii ega salli sissetulijaid suuremat. Sellele vaatamata saadakse hakkama, avatakse putka nende mahuliste kaunistuste tootmiseks, mida ma jätkuvalt kirjeldada ei oska, äri käib. Selline tore optimism. Võimalik, et USA vahel kerglasena paistva küll-saab-hakkama-mõtlemise mõju eesti mehes.

Loomulikult aetakse kogu aeg eesti asja kah. Nii et mitte väga kauge ajaloo huvilised leiavad tuttavaid nimesid, igasugu lugusid. Tunnistan häbitult, mulle väga korda ei läinud. Aga elurõõmsat vaimu ja head meelt leiab siit küllaga. Ning lõpus ära toodud ema pöördumine eesti rahva poole ja Jaak Treimani enda kõne 2009. aastast; sellid, need on kanged sõnad, mille ütlemist jääb ainult üle kadestada.

Jaak Treiman
«Võlulehviku tuules. Ühe eesti pere lugu kolmel mandril»
Tõlkinud Merike Piller
Tammerraamat, 2018
240 lk

Jaak Treiman, «Võlulehviku tuules. Ühe eesti pere lugu kolmel mandril». Foto: Raamat