Naljaks pööranud põnevik

Åsa Avdic, «Surmamäng». Foto: Raamat

Tea, kas peaks piinlik olema, pole veel ühtegi raamatut nii lohakalt loetud. Samas ka nii puurivalt. Vähimatki ei läinud korda tagakaanel enam-vähem ära jutustatud üldmõte, kuis kuskile väikesele saarele sobiva nimega Isola kogutakse kamp testile. Kus siis üks just nagu mõrvatakse, tegelikult aga peab see Anna aga hakkama jälgima, mis teised jõleda roimauudise peale teevad, ja ette kandma, kuhu vaja.

Suletud ruumi mõistatus, nimetatakse seda vist. Vastavat laadi krimkad on, andke andeks, mulle vastumeelsed. Kui ma tahan mõistatada, lahendan ristsõnu. Hercule Poirot ja miss Marple ei meeldi raamatutes üleüldse, aga kui David Suchet tipib telekas keset maitsetuid inglise prolesid, olen mina kummuli maas ja võlutud. Olustik, elu, kama kaks, kesse tegi, andke mõnusat lugu ja lahedaid pilte.

Aga tegevus on aastal 2037 ja «Nõukogude Liit ei lagunenud kunagi ja suurem osa Euroopast on koondunud totalitaarsesse Sõpruse Liitu». Juhhei! Sina sinine sitikas, kuidas mulle meeldib kogu see «what if?»-värk, ajaloo pöördepunktid ja mehed kõrgetes lossides.

Nii et ma peaaegu jätsin dialoogid vahele, märgates siiski, et need on hästi tehtud ja muudkui otsisin, mismoodi üks rootslanna kujutab ette sellist hämmastavat, ootamatut pööret ajaloosündmuste käigus.

Algus oli paljutõotav. Konungariket asendunud Rootsi Protektoraadiga Sõpruse Liidu all. Seda ei tunnusta Lääneblokk. Idas on Soome Protektoraat, Läänes Norra Protektoraat. Ja ongi õigupoolest kõik. Ja ongi tõepoolest õigupoolest peaaegu kõik. Lubatud totalitaarsuse koha pealt.

Vanad peerud mäletavad ju. Kuigi Leo-aegset Nõukogude Liitu, kuhu mina sündisin, päris totalitaarseks ehk nimetada ei saanud, aga «tuumarelvadega Ülem-Volta» oli küll sobilik määratlus. Või «tuumarelvadega bensiinijaam», nagu John McCain küll juba praeguse Venemaa kohta ütles.

Sellid, siin raamatus ei ole ühtegi saba! Siin ei ole defitsiiti! Siin ei ole korilase kombel mööda müügivõrke kondamist! Siin ostetakse-müüakse vabalt maju, kortereid, suvilaid, autosid, ilma a/ü komitee ja partei heakskiiduta. Totalitaarsus, minu Sitzinstrument! Siin ei räägita anekdoote ohjuritest!

Olgu, Stockholmi vanalinn on ümber nimetatud Olof Palme rajooniks. Automaadist tuleb nigel kohv – automaadist tulebki nigel kohv, alati. On vihje, et kui raha on, saab mingeid asju läänest tuua lasta. Heh, need kombekad rootslased ajavad kah tegelikult asju mustalt, kui võimalik. Tuleb maksuametnik ja küsib Perssonilt, kust sul see saun siin – ei tea, tulin kevadel, oli, kahju lõhkuda ka.

Olgu, seinu kaunistavad partei ja valitsuse juhtide portreed nagu võimatult lihtsameelses teoses «Kahe ookeani saladus». Keegi sõidab Trabandiga. Karl XII kuju on maha võetud, ms, on pea kindel, et küll see lähemal ajal võetaksegi maha kui militarismi sümbol. Ameerikast lennutatavat saladuskatte all kirurge parteijuhte lõikuma. On olemas väljend «kargab äkki ära». Sõna «seltsimees».

Aga siin ravitakse peategelannal traumajärgse stressi sündroomi, mis tekkis, kui tütarlaps kogemata Kõzõlkumi pagulaslaagris kedagi õnnetukest tulistas ja see osutus näljane alaealine olevat.

Kõzõlkum on kõrb, muuseas. Ainult viimane inimõiguslane või muidu pea peale kukkunu asutaks põgenikele pesa keset kõrbe, kui ta just ei taha neist tegelikult lahti saada. Sakslased kunagi ju ei viitsinud herero’sid maha laskma hakata, ajasid kõrbe, las loodus hoolitseb. Mainitud sündroom väidetavalt totalitaarses riigis, selle kohta on kaunilt kirjutanud Viktor Suvorov umbes nii: kui sa lauajupi toel Dneprit ületada ei suuda ja ära upud, järelikult olidki kehv sõdur ega kõlvanukski Punaarmeesse!

Orwell näitlikustas vahet ässade ja lihtrahva vahel sigarettidega. Bossid panid suitsupaki tasku, kuidas juhtus, lihtrahvas ettevaatlikult ja rõhtsalt – muidu pudenes tubakas sigarettidest Või» lihtsalt välja.

Muud pisiasjad, Rootsi laud, patšulišampoon, sigarillod, mitmetoalised korterid; vähipidu küll ei leidnud, aga konjak on vabalt saadaval. Võibolla millestki libiseti üle, peaks veel korra lugema. Aga siis juba teadlikult kui naljaraamatut. Mispärast isegi soovitaks. Nalja saab, vähemalt vanad peerud.

Åsa Avdic
«Surmamäng»
Tõlkinud Eve Rütel
Tammerraamat, 2018
242 lk

Åsa Avdic, «Surmamäng». Foto: Raamat