„Sain inspiratsiooni esmalt ühest Tõnu Kõrvitsa heliplaati kiitnud saksakeelsest arvamusloost, mis viis mu mõttele muusikast kui keelest, mis meid sageli kõnetab emakeeleüleselt. Ja see viis mu kokkupuuteni Saksas pikalt elanud ja töötanud näitleja Toomas Tähega, kellega me hakkasime hoopis dadaistlikku luulet uurima, mis pole Tõnu Kõrvitsaga pealtnäha üldse seotud. Aga dada oli seotud muuhulgas oma keele leiutamisega, mis viis omakorda mõtte tagasi Kõrvitsani, sest iga kunstnik tahab leida oma keelt ja käekirja. Nii on Tõnulgi oma mustrid, korduvad ja kordumatud, mida ta teadlikult ja alateadlikult otsib ja kasutab. See ongi kunstniku tee. Otsida korduvas kordumatut,“ kirjeldab lavastaja Andri Luup oma jõudmist Kõrvitsa ja Leigoni.
Indrek Leht: „Leigo on mulle tähenduslik paik. 1999. aastal alustasime koos Tõnu Tammega Leigo tulevärgi tegemist ning sellest kasvas välja minu kirg mängida tule ja valgusega. Peale Leigot tegin esmased tuleskulptuurid Tallinnasse, millest tänaseks on saanud valgusfestival, kus kasutusel nii elektrivalgus kui ka elava tuli. Nüüd on ring täis – me oleme Leigol tagasi ning saame taas siin müstilisel maastikul oma valgusfantaasiaid ellu viia!“
“Uute kunstivormide lisamine on olnud juba pikalt mõttes ja nüüd ongi hea meel, et laiendame Leigo nn tavapärast ampluaad. Eks Leigol on ikka olnud kontserdid vabas õhus looduse keskel, aga nüüd saab publik sõna otseses mõttes looduses muusikast läbi jalutada, või vastupidi,“ ütleb Leigo muusikafestivali peakorraldaja Tiiu Tamm augusti alguses etenduva kontsertretke kohta.