Kinoõhtud nagu jumalateenistused

Marko Raat Foto: Konstantin Sednev

Filmilavastaja Marko Raat on Läänemaal Nõva lähedal Rannakülas teinud kodukino üheksa aastat. Olen viimastel aastatel igal suvel sealt korra läbi käinud. Atmosfäär on imeline. Mul tuleb meelde lapsepõlve külakino Kloogarannas. Seal nägin taani filmi «Löö esimesena, Freddy!», mis oli alla kuutteist aastat keelatud, aga kuhu lasti sisse kõik mudilased, kes ma olingi. Suur filmielamus.

Marko võrgukuuris immitseb seinapilude vahelt suveõhtust päikesevalgust (aknad on tuugalt kinni kaetud). Läbisegi on külainimesed, lapsed, miljonärid, nõukaaegsed Nõva kalurid ja jotad. Kõik on võrdsed, kõik ootavad kino.

Marko kutsub rääkima filmi autoreid. Või näitab mingit vanemat filmi. Minu lemmik oli see vana jaapani versioon filmist, kus katoliku munk muudab Jaapanis usku – no mis see nüüd oligi, hiljem tegi Hollywood sellest oma versiooni (vastavalt «Chinmoku» 1971, rež Nasahiro Shinoda ja «Vaikus» 2016, rež. Martin Scorsese – toim). Iidse või kauge kultuuri teemat kommenteerib Marko ise. Ja see on alati sisukas, samas sundimatu. On tunda, et mees tegeleb teemaga, mida ta on pilgeni täis ja seda täisolekut soovib ta jagada, ja tänulikke vastuvõtjaid on.

Filmid tulevad enamasti vist Blu-ray pealt ja pilt on korralik. Kui veel pärast kino lõõtspill, koduõlu ja tantsulka oleks, oleks külapidu nigu jaaniõhta. Tegelikult on ka, sest tihtipeale jäävad mõned kohale sõitnud semud jorutama Raadi kuuri teise otsa, kus on ta kodu. Eks minagi. No seal saab mõne filmitegijaga kinokunsti üle mõtteid vahetada. Eks minagi. Selline alternatiivne kinoklubi, mis liidab filmitegijaid eri masti filmivaatajatega.