Kellele ei meeldiks olla ühtaegu võrgutatud ja vägistatud?
Ministry kontserdi arvustus

Ministry juhtfiguurist Al Jourgensenist on saanud elav legend ning omamoodi the untouchable – industrial metal’i oma Ozzy, Iggy ja/või Lemmy, kuidas keegi soovib.

FOTO: Raul Mee

Minu tutvus Ministryga algas 1991. aastal, kui ühel mu sõbral oli õnnestunud salvestada mingilt Vene telekanalilt videolindile nende 1988. aastal ilmunud albumi «The Land of Rape and Honey» nimiloo promoklipp. See oli nii sisulises kui ka vormilises mõttes kõige pungim asi, mida olin eales kuulnud ja näinud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ministry näis ja kõlas seal nagu terrorirežiimi ja/või tuumasõja üle elanud, ent seeläbi debiilistunud ning radikaliseerinud New Kids on the Block (muljet süvendasid nende kahe artisti toonases loomingus üksteisega riimuvad laulusõnad «step by step»). Siin oli kandvat attitude’i, isikupärast imagoloogiat, väljapeetud teatraalsust ning elegantse lohakuse ja elitistliku üleolekuga teostatud novaatorlikke muusikalisi ideid. Avangardi suhe peavoolu popiga jäi kuhugi võrgutamise ja vägistamise vahepeale.

Kogu see laul nõretas USA päevapoliitikast, millest mina, hiljutine nõukogude nooruk, suurt midagi ei teadnud. Hinnates küpse – ent nii kommunistide kui ka Ministry meelest roiskunud – kapitalismi olukorda värskelt närbunud sotsialismi positsioonilt, sai isekeskis mõeldud: oleks meil teie probleemid, oleks meil teie muusika...

Olin vaadanud Ministry loomingu äraspidisele ilule sügavalt silma ning armunud esimesest biidist. Kellele ei meeldiks olla ühtaegu võrgutatud ja vägistatud? See on olukord, kus mitte sina ei vali endale muusikat, vaid muusika võtab sind, pilastab su maitsemeele, paiskab nende rõõmude kuristikku, mille olemasolust sul hetk varem veel aimugi ei olnud. Sest ta on sind välja valinud. See on suur privileeg, see on suur nauding, see on suur joovastus. Ja kadunud süütust saab taga nutta üksnes soovist seda samal moel kohe uuesti kaotada.

Tagasi üles