Oscari võitnud «Parasiidi» arvustus: keldrisse kolinud olelusvõitlus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Perekond lõpliku krahhi vältimiseks pitsakarpe voltimas.
Perekond lõpliku krahhi vältimiseks pitsakarpe voltimas. Foto: Kaader filmist

Mis tagab filmile Cannes’is edu? Sotsiaalpoliitiline sõnum? Šokifaktor? Bong Joon-ho «Parasiit» («Gisaengchung») hõlmab endas mõlemat. Esimese Lõuna-Korea režissöörina Kuldse Palmioksaga pärjatud Bong Joon-ho värskeim linateos on segu mustast huumorist, maniakaalsusest ja meeleheitest. Tõeline žanrite ja emotsioonide virvarr – nii nagu Korea kino maestrole omane. Teemaks sedakorda majanduslik ebavõrdsus, ent enamgi see, kuidas inimesed sellele reageerivad.

Leiame end Soulist, räämas soklikorruselt. Peretütar Ki-jung istub vetsupoti otsas, et leida wifi-võrku. Arvete maksmiseks raha ei jagu, sest pitsakarpide voltimisest saadav sissetulek sunnib piirduma vaid hädavajalikuga. Parematele päevadele vihjab kapil seisev foto pereema sportlaskarjäärist. Tulevased ootused on seotud täiskasvanud lastega, kel terendab õhkõrn võimalus pääseda ülikooli, ehkki seegi lootus on kustumas. Linna teises otsas, perekond Parkide residentsis, peesitab aias noor ema, päikeseprillid ninal, näol kergelt äraolev ilme. Koduabiline valmistab õhtusööki, ärimehest kaasa on tööl. Seega, tõeline nuclear family Korea moodi.

Märksõnad

Tagasi üles