Tundmatu Helju Rebane. Kas viimane eesti pagulaskirjanik?

Helju Rebane

FOTO: Erakogu

Vahel tundub, et meie paguluskirjandus on lõplikult hääbunud. Ida pool, peamiselt Leningradis, tehti sellele kiire ja õudne lõpp 1937.–1938. aasta genotsiidi käigus, läänes suri iseenesest välja mitme protsessi tulemusel. Eestlasi intellektuaale elab seal praegu vähe, ja kui kellelgi tekibki tahtmist end avaldada, võib ta seda vabalt teha kodumaal. Nagu mu Ameerikas elab kursuseõde Sirje Kiin. Mu Moskvas elav klassiõde Helju Rebane aga trükib ennast nii eesti keeles kui vene keeles, nii Eestis kui Venes, ja isegi Torontos.

Helju kuulub Rebaste nimekasse teadlaste dünastiasse. Tema isa on filosoofiadoktor Jaan Rebane (1924–1993), kes mullegi ülikoolis filosoofiat andis. Lell Karl Rebane (1926–2007), oli ENSV Teaduste Akadeemia president (1973–1990), teadlasi jätkub tal suguvõsas paremale ja vasakule. Kui ma ei eksi, siis on Helju ainuke humanitaar. Ent algul astus temagi lähedaste poolt ettesammutud rada. Tartu Ülikooli lõpetas ta teoreetilise matemaatika erialal (1971), seejärel oli Moskva ülikooli aspirant loogika alal, siis õppejõud Moskva kõrgkoolides ning vaneminsener arvutuskeskustes.

Hollandis asuva Groningeni Ülikooli soome-ugri keelte ja kultuuride professor, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, Tartu Ülikooli audoktor  Cornelius Hasselblatt on kirjutanud oma raamatus «Ma armastasin eestlast» (2014): «Hollandi keelde jõudis ka selline autor nagu Helju Rebane, kes on Eestis täiesti tundmatu. Helju Rebane debüteeris 1986 aastal ühe väikese proosakogumikuga. Minu arust polnud need üllatava lõpuga või absurdisugemetega tavapäratud lühilood sugugi halvad. Niisiis arvustasin ma raamatukest – kusjuures väga positiivselt – Estonias. Seda arvustati muide ka Eestis, Sirbis isegi kaks korda, Keeles ja Kirjanduses, Loomingus ja päevalehtedes. Mitte iga raamatu üle ei arutletud nii ohtralt. Otsides materjali Estoniale ja endale õppematerjale, võtsin meelsasti mõne Rebase teksti, sest lühikesed ja keeleliselt mitte ülearu keerulised lood sobisid selleks suurepäraselt. Ka 1999. aastal meeldis Helju Rebane meile endiselt, nii et tõlkisime temalt veel ühe loo. See ilmus ajakirja Deus ex machina Eesti kirjandust tutvustavas väljaandes koos Viivi Luige, Jaan Kaplinski ja Andrus Kivirähu töödega.»

Vene arvustajad kiidavad eestlase väljendusrikast sõnavara. Jevgeni Skoblov, Vene Kirjandusakadeemia liige kirjutab raamatu «Kass labürindis» eessõnas: «Rebane suudab esitada ja mõista globaalset probleemi lühijutustuski. Kaks, maksimaalselt kolm fraasi ja lugeja on juba «objektis». Paar lehekülge ja lugu on lõppenud. Kiire ja särav. Järgmine lugu erineb eelmisest. Esiplaanil on tal alati huvitav, põnev idee. Paljudel lugudel on subtekst, ulme lõikub reaalsusega, tihti toimivad need paralleelselt. Ilus   näide on pala «Liblikas», mis tekitab palju assotsiatiivseid pilte ja ideid hea ja kurja vahelisest suhtest, inimese vastutusest tema tegevuse eest. Helio Rebane töö teine eripära on võime rääkida lihtsalt keerulistest asjadest.»

Helju Rebase hästi ja täiesti ootamatult püanteeritud novelle on tõlgitud inglise keeldegi.

*

Humanitaarist kirjutaja peab siinkohal tunnistama oma apsu vanuse arvestamisel. Tema rehkendas, et 18. juulil saab klassiõde 70, tegelikult aga 71, nii et lugu oleks pidanud ilmuma aasta varem. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Helju Rebase ilmunud raamatud:

«Väike kohvik» (1986, jutukogu)

«Выигрывают все» (jutukogu, 1988, ilmunud Moskvas)

«Сон у моря» (luulekogu, 2001, ilmunud Moskvas)

«Аристарх и ручная бабочка» (jutustusi ja humoreske, 2007, ilmunud Novokuznetskis)

«Город на «Альтрусе» (pikem fantastiline jutustus, 2011, Moskvas)

«50 рассказов» (2016, Toronto)

«Кот в лабиринте» (jutukogu, 2016, ilmunud Moskvas)

«Публичное сокровище» (pikem jutustus, 2018, ilmunud Moskvas)

Ühtlasi on tema tekste on avaldatud perioodikas ja mitme autori kogumikes, näiteks: «Проба личности» (ilmunud Moskvas 1991, koos vendade Strugatskite, Ilja Varšavski, Mihhail Velleri ja Viktor Pelevini jutustustega) ning «Tuumahiid.Triitium» (2017, ulmeajakirja Reaktor parimad lood 2014–2016).

Tagasi üles