/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/23/12398675t1h6257.jpg)
Weekendi sel aastal Pärnus ei toimu, kuid Sunseti vaib pole kunstküüsi ja -ripsmeid ning jõmmiesteetikat aus hoidvast linnast kuhugi kadunud. Suvises Pärnus tümpsust ei pääse ja seda kontrastsemalt mõjub nädal aega kestev Pärnu Muusikafestival.
Tellijale
Nõiduslik luksus Pärnus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järvi Akadeemia õpilased – muusikud, keda õpetavad maailma tippude tipud, needsamad tipud, kes koos Eesti muusikute koorekihiga moodustavad Eesti Festivaliorkestri – libisevad vaikselt jalgrataste-tõuksidega hotelli-ranna ja Pärnu kontserdimaja vahel. Turistidest eristab neid pillikast, sirgem rüht ja asjalikum pilk. Tegelikult randa, kus juulipäikses end punaseks kõrvetada, eriti ei jõutagi (Paavo Järvi, festivali eestvedaja, ei saanud merre kordagi), sest kogu nende tähelepanu on koondunud helidele ja omavahelisele seltsielule. Lõpupeol tehtud ühised selfid ja laused, nagu näiteks «kui Pariisi tuled, siis kindlasti helista», «sinuga ma loodan veel koos mängida», kinnitasid, et üksteist on leitud ja ühiseid mänge on veel ees ootamas ning enam pole Järvisid vahendama vaja.
/nginx/o/2019/07/19/12382641t1h7b2a.jpg)