Lõvi, kes toitub liha asemel nostalgiast
Värske «Lõvikuninga» arvustus

Nooruke Simba (JD McCrary), Timon (Billy Eichner) ja Pumbaa (Seth Rogen). 

FOTO: Kaader filmist.

Olen endiselt veendunud, et Mufasa surm on üks filmiajaloo traagilisemaid sündmusi. Sedavõrd, et «Lõvikuningat» on praegugi keeruline kuivade silmadega vaadata. Seega pole üllatav, et joonisfilmi fotorealistlik uusversioon lööb publikurekordeid. Vähem kui kahe nädalaga on film toonud kinokassadesse üle 560 miljoni dollari ja teinud sellega «Lõvikuningast» Disney suurima avanädalavahetuse rekordiga remake’i. Viib kinno pelgalt nostalgia või on uusversioonis midagi enamat?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kui «Lõvikuninga» idee 1980. aastate lõpus tärkas, tutvustati seda Aafrika-Bambina. Siiski kujunes 1994. aastal esilinastunud «Lõvikuningas» eelkäijast veelgi ikoonilisemaks. Film asetub Disney sellesse ajajärku, mil filmidesse eksporditi kultuurilist mitmekesisust, koha võttis sisse kosmopoliitsem maailmapilt ja pead tõstsid iseseisvad naiskarakterid.

Tagasi üles