Kuidas Türgimaal filme tehakse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
GYOP filmilaager Türgis.
GYOP filmilaager Türgis. Foto: Ott Kattel

«Ma ei ole ju varem ühtegi filmi teinud, miks ma seda teen, kuhu ma ometi lähen ja miks?» Nende mõtetega leidsin end 23. juunil varahommikusest Antalyast.  Olin saabunud Türki, et osaleda filmiteemalisel Erasmus+ noortevahetusel Get Your Own Picture (GYOP), et koos osalejatega Saksamaalt, Eestist ja Türgist järgneva kümne päeva jooksul üheskoos lühifilme luua.  

Vurasime kohaliku grupijuhi juhendamisel kolonnis rendiautodega mööda kitsast ohtlikuna näivat mäeserva leitsakust põletavasse Patarasse. 24 tundi magamata, kuid elevuses olime lõpuks jõudnud sündmuspaika – laagriplatsi nimega Camel Camping keset metsi ja mäeahelikku. Saabus hetk, mil sain aru, et projekt ei ole ainult filmitegemisest kusagil kõledas ruumis, vaid järgnevad päevad tõotasid tulla ka tõelised eneseavastamise ja loodusega üheks saamise katsetused.

Järgnes elu mis oli justkui filmis, selleks et luua filmi — ligi 30-liikmeline rahvusvaheline seltskkond oli end sisse seadnud isoleeritud laagriplatsile, kus ainukesteks liikumisvahenditeks rendiautod, mida pidime omavahel jagama. Tihtipeale sõidutati meid mäest üles-alla lihtsalt autokastis. Väliduššid ja kämpingelamud, tihti ka lageda tähistaeva all magamine, herilased ja muud putukad. Kõik see tundus nagu tõsieluseriaal, mille osalised me olime.

GYOP filmilaager Türgis.
GYOP filmilaager Türgis. Foto: Ezgi Dilan Dibek

Õppisin amatöörina filmikunstist nii mõndagi. Olin kuulnud, et varasemates sama seeria projektides on noori kutsutud kohapeale juhendama ka mitmed tuntud akadeemikud ja filmikunstnikud, tuntumatest nimedest näiteks «West Bank Story» direktor Ari Sandel. Seekord oli meie mentoriks kutsutud London SkyTV direktor ja stsenarist Murat Kebir. 

Viis minutit filmi

Eesmärk oli toota vähemalt kuus viieminutilist lühifilmi ja osaliste hulgas oli väga palju andekaid noori, kelledest paljudel ka reaalne eelnev filmitegemise taust. Suurimaks probleemiks enne projekti kallale asumist see, kuidas nii suures ja andekas seltskonnas välja valida piiratud hulk ideid. Projektil oli minu jaoks seega ka psühholoogiline väärtus, sest metoodikat, mida selleks kasutati oli väga põnev jälgid. Kasutati paindlikku avatud diskussiooni metoodikat, mis tähendab seda, et osalistele oli kõiges antud üsna vabad käed, igaüks vastutas enda eest. Nagu ellujäämiskursus.

Kuigi esialgu tundus kõik üsnagi kaootiline, loksus mõne aja pärast kõik justkui ise paika. Projekti võlu seisneski minu jaoks selles, et kuna eelnevat filmitegemise kogemust ei nõutud, anti igale osalisele võimalus rolle filmitegemises testida just sellena, kes ta ise soovis olla — kas direktor, produtsent, režissöör, stsenarist, operaator, helirežisöör, monteerija, toimetaja või näitleja. Pärast erinevate ideede suurele seltskonnale esitlemist valiti hääletamise tulemusel välja lemmikideed ning järele jäänud ideede ümber moodustusid seega isetekkelised grupid. Seejuures anti vaba voli erinevate gruppide vahel liikuda ja osaleda ühe inimesena ka mitme filmi loomeprotsessis korraga.  

GYOP filmilaager Türgis.
GYOP filmilaager Türgis. Foto: Deniz Oskay

Õppisin projekti vältel, et üks keerukamaid aspekte minu jaoks lühifilmide tootmisel on idee ise, mis ilmselt terves filmitegemis protsessis kõige rohkem aega nõudis. Idees peab olema konflikt, mis filmi huvitavaks teeb ning idee peab olema konkreetne. Aga niisugust konkreetsust, mis tugeva sõnumiga viie minuti sisse mahuks on üsnagi raske saavutada. Tihtipeale võib lühifilmi tegemine olla raskem kui täispika filmi tootmine, sest oma idee detailiseerimine lühifilmi formaati hea filmi saamiseks on grupisiseselt üsnagi aeganõudev ning kompromisse nõudev tegevus.

Armastus kartuli vastu

Näiteks jõudis üks projektis moodustunud gruppidest lühifilmi ideeni farmerist, kes armus kartulisse. Absurdne, kuid kindlapiiriline. Enne filmimist tuleb paika panna täpsed stsenaariumid ning otsustada filmimise asukohtade ja kellaaegade üle. Produtsendina sain omal nahal tunda ka organiseerimise keerukust olukorras, kus ühte töövahendit (drooni, kaamerat, helitehnikat) soovis samal ajal kasutada teine võttegrupp. Õppisin ajakasutamist korraldama. Oli ka olukordi, kus ühel grupil tuli oma võtteplatsile läbi rannaliste randa lohistada WC-pott ja tualettruumi uks. Tegeleda tuli ka ideede pideva muutumise ja näitlejate vahetumisega, kuid kõik see oligi see, mis lõpuks mind rikastas ja õpetas.

GYOP filmilaager Türgis.
GYOP filmilaager Türgis. Foto: Ott Kattel

Lisaks filmitegemisele endale käsitlesin projekti enda jaoks ka kui üht huvitavat viisi reisimiseks. Filmivõtete tarbeks asukohtade otsimine läbi ümberkaudsete linnade ja Türgi lummavate maastike meile võimaluse seda riiki avastada läbi kohaliku objektiivi. Tihtipeale kaasati filmidesse ka kohalikku kogukonda. Näiteks otsustas üks gruppidest projekti käigus luua muusikavideo, mida filmiti kohalikus juuksurisalgonis ja mootoratta parandustöökojas, muusikavideosse kaasati kohalik pulmapaar, kes oli parasjagu oma pulmajärgsel fotosessioonil Patara rannas. Kartulifilmi jaoks pruugiti kohaliku farmeri aiamaad ja kodu ning kolmas lühifilm, mis jutustas spirituaalsusest, sobitus ideaalselt kokku ajaloolise Patara iidse linna ning looduskaunite maastikega laagriplatsi ümbruses.

Oma esimese lühifilmi loomise protsessi ja tulemusega jäin igati rahule. Lõpuks luges kogu kirjeldatud kogemus tervikuna ja inimesed, kellega mul oli seejuures võimalus tutvuda. GYOP projekti käigus valminud lühifilme on osalistel hiljem võimalus esitada ka erinevatele filmifestivalidele ja konkurssidele. On huvitav tõdeda, et projektist on aegade jooksul osa võtnud inimesi, kellest on kujunenud päris filmiskunstnikud, ning kellede filme on esitatud erinevatel rahvusvahelistel filmisfestivalidel ning võitnud mitmeid auhindu. Näiteks Banu Sıvacı oma filmiga «Pigeon» («Tuvi»), Nisan Dağ filmiga «Across the Sea» («Üle mere»), Burak Çevik filmiga  «The Pillar of Salt»  («Soolasammas») jpt.

Get Your Own Picture (GYOP) on juba 15 aastat väldanud Saksa mittetulundusühingu Kultur&Art Initiative algatatud jätkuprojekt, kuhu paljude teiste maade noortel on ka Eesti 18-30 aastastel võimalus kandideerida. Seni on noortevahetus toimunud Saksamaal, Tšehhis ja Türgis. Tulevikus on projekt plaanis käima lükata ka Eestis. Järgmiste GYOP projektide kohta leiab infot ning kandideerida saab läbi projekti ametliku kodulehe www.gyop.de, Eestis vahendavad projekti kandideerimist ka Seiklejate Vennaskond ja Abeona & Adiona. Valminud lühifilme ning järelfilme projektist võib uudistama minna läbi projekti YouTube kanali ISFF Detmold.

"Fried Love"

"Crossroads"

Muusikavideo "It no Easy"

Tagasi üles