Elamata jäänud elu magusvalus poeesia

Helikon Opera kontsertetendus «Mr. Georg Ots». Nimikangelase pildi all teose peamiste kõrvaltegelaste kehastajad Heli Veskus, René Soom ja Aleksei Issajev. Foto: Gunnar Laak

Heli Lääts laulis kunagi, et me kõik saame murelipuudeks. Ilmselt nii ongi, see on me saatus. Aga üksikud meist saavad üldrahvalikeks müütideks. Isikumüüt kujutab enesest inimese piletit sümboolsele surematusele. Liigikaaslaste kollektiivne mälu on soe ja suhteliselt glamuurne koht, kus igavikku veeta. See paik asub moraalses mõttes teispool head ja kurja, seal on sõbralikult koos diktaatorid ja dissidendid, pühakud ja massimõrvarid.

Ajaloo kiirel ja laiavoolulisel jõel pinnale jäämiseks vajab iga suurmehe elulugu müüti nagu uppuja päästerõngast. Kel seda pole, jääb ajalukku mitte isiksuse, vaid pelgalt nimena, hea, kui sedagi. Nime suudab omakorda elama panna üksnes seda saatev lugu. Kas see on tõene või mitte, polegi tagantjärele tegelikult üldse oluline. Müüt kehtestab end sageli ajaloolise tõe kadumise hinnaga.

Georg Ots, kelle sünnist möödub tuleva aasta märtsis sada aastat, on kindlasti üks neid eestlasi, kes väärib ning vajab oma müüti. Või õigemini vajame seda meie, kes me veel murelipuudeks pole saanud. Sest Ots on üks meie rahvuslikest rikkustest – teda unustades unustaksime end vaesemaks.

Tema eelseisva suure aastapäeva eel on meil õige aeg eneselt küsida, millist Georg Otsa me vajame. Millisena soovime ja suudame teda mäletada? Mida üldse on temast mäletada? Milline on Georg Otsa isikumüüdi kese – see, mis peaks tal aitama ajaproovile vastu panna? Kas see müüt on valmis või vajab veel tuunimist? Või on juba pöördumatult amortiseerumas?