Film valab Pavarotti siirupiga üle

Suur tenor ja mitmetahuline isiksus Luciano Pavarotti. Dokumentaalfilm maalib temast liialt ühekülgse pildi. Foto: LaPresse/Scanpix

Luciano Pavarotti! Milline SUUR hääl. Ja suur mees selle hääle taga, vähemalt ümbermõõtu arvestades. Paraku ei tee Ron Howardi («Piinatud geenius» 2001, neli Oscarit, kaks BAFTAt, kolm Kuldgloobust!) dokumentaalfilm sellest vaimustavast tenorist autorile sugugi au.

Sellega ei taha ma öelda, nagu kistaks filmis päevavalgele Pavarotti elu räpaseid saladusi, et lauljat tagantjärele pööbli madalate kihude rahuldamiseks kasutada. Vastupidi. Me ei saa teada midagi Pavarottist kui inimesest, küll aga eksponeeritakse vaatajale üleelusuurust klantspilti.

Kujutava kunsti analoogiaga jätkates on tegu justkui mõne laadakunstniku kipsist kullatud raamis lääge pildikesega (päikeseloojang, luiged, bastion laia jõe kaldal), mida väikekodanlane oma elutoas uhkelt eksponeerib. Film kui audiovisuaalne teos nõuab konflikti, nõuab arengut, draamat. Seda kõike «Pavarottis» ei ole, kuid ärge tulge mulle rääkima, nagu ei oleks kangelane selleks kõigeks oma elu jooksul ainet andnud.