Folki ja rokki keskpäeva päikeselõõsas
Reportaaž Viljandi folgilt folgisüütu pilgu läbi

Riffarrica. Kulno Malva torupillil.

FOTO: Martin Kosseson, Viljandi Pärimusmuusika Festival.

Mul pole üleliia palju meenutusi Viljandist. Põlise tallinlasena on see koht, kuhu ma just üleliia tihti sattumiseks mahti ei leia, ennekõike distantsi ja minu pigem puuduva huvi tõttu. Seni kui paar aastat tagasi ei teadnud ma isegi, et Viljandis järv on. Ja siis kuulsin ma juhuslikult Untsakate versiooni „Viljandi paadimehest“. Sain teada, et Viljandis on järv, pöördusin oma igapäevase elu juurde tagasi. Seda ajani, mil mind informeeriti, et Viljandit on õnnistatud ühe järve asemel suisa kahega. Mina aga polnud jätkuvalt kumbagi näinud. Ja tuli välja, et geograafias olen ka nigel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Seekordse folgi teema oli «Hea lugu!» ning keskmes olid lood ja nende jutustamine. Üks minu lemmik-jutuvestjaid, üks teatud-tuntud vene härra, Fjodor Dostojevski on suure mõtlejana küsinud, kuidas on võimalik elada, kui inimesel pole lugu, mida rääkida. Kui paratamatult nukker ja tühi peab olema elu, kust ei kooru välja lugu, mida jutustada, elada, kogeda ja olla. Minu ihu on lugudest kokku pandud, kuid ühes mu reies laiutas auk, mis ootas aastaid endasse tükki Viljandi folgist, tükki folgiloost. Nüüd olen valmis seda lugu vestma.

Tagasi üles