Laulikud mõõdavad Vargamäel pilvi
«Eesti jumalate» arvustus

Surelike sekka suusatanud Põrgupõhja Jürka tõmmatakse «Lollide laevale», kus enesehävituslik pidutsemine ei näi kunagi lõppevat.

FOTO: Raul Mee

Saame kokku. Võtame ennast kokku. Võtame Eesti kokku. Need kolm mahukat lühilauset lavastaja Jan Teeveti saatesõnas on hämmastavalt adekvaatsed. Tõesti-tõesti, kõik kolm seatud eesmärki saavad «Eesti jumalate» kahe mängutunni vältel saavutatud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kui viiepealine ketistatud Kerberos keset Vargamäe väljamäge valvab, Vanapagana (Ursel Tilk) liginemist tajudes pikalt ulub ja klähvib, võib kuulda teatripublikuski skeptilisi urahtusi. Järgnev maa-aluse kuldtelefoni intermeedium tungib salvates nüüdisaega. Seejärel vurab kohale Peetrus (Peeter Volkonski), kelle stseen Vanapaganaga pärineb «Põrgupõhja uuest Vanapaganast». Just sedasi, kavalalt eelootusi kruvides ja õrritades, nutikalt eelarvamusi osatades ja kummutades, kulgeb kogu lavastus.

Efektne kujundus

Tagasi üles