/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2019/07/29/12419096t1hf143.jpg)
Saame kokku. Võtame ennast kokku. Võtame Eesti kokku. Need kolm mahukat lühilauset lavastaja Jan Teeveti saatesõnas on hämmastavalt adekvaatsed. Tõesti-tõesti, kõik kolm seatud eesmärki saavad «Eesti jumalate» kahe mängutunni vältel saavutatud.
Tellijale
Laulikud mõõdavad Vargamäel pilvi (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui viiepealine ketistatud Kerberos keset Vargamäe väljamäge valvab, Vanapagana (Ursel Tilk) liginemist tajudes pikalt ulub ja klähvib, võib kuulda teatripublikuski skeptilisi urahtusi. Järgnev maa-aluse kuldtelefoni intermeedium tungib salvates nüüdisaega. Seejärel vurab kohale Peetrus (Peeter Volkonski), kelle stseen Vanapaganaga pärineb «Põrgupõhja uuest Vanapaganast». Just sedasi, kavalalt eelootusi kruvides ja õrritades, nutikalt eelarvamusi osatades ja kummutades, kulgeb kogu lavastus.