Kas see mätas ooperimaja kannab?

Kuressaare ooperitelgi sisevaade. Foto: Eesti Kontsert

Käesoleva teksti pealkiri – kui keegi ära ei tundnud – on parafraas legendaarsele ütlemisele legendaarsest stsenaariumist, mille legendaarne saarlane Juhan Smuul kirjutas rohkem kui pool sajandit tagasi legendaarsele mängufilmile «Keskpäevane praam».

Selles sisalduv grammatiline küsimusevorm on puhtalt retoorilise iseloomuga, kuna Saaremaa ooperipäevade ajal Kuressaare linnusehoovi igal aastal üha uuesti kerkivat 1930 istekohaga pop-up-ooperimaja võib pidada juba täielikuks enesestmõistetavuseks. Vähemalt ühel nädalal aastas kannab see Saaremaaks kutsutud mätas seda ehitist hästi, isegi toredasti. Olgugi et selle aastaringseks püsti ja töös hoidmiseks ei saa seal vajadusi ning võimalusi olema ilmselt kunagi.

Ühtlasi on lähiajalugu näidanud, et see mätas ei kanna mitte üksnes ooperimaja, vaid ka kõrgkultuuri, kõrgeid piletihindu ning seltskondlikku glamuuri. Eesti Kontserdi tublidel turundustöötajatel on õnnestunud kujundada Saaremaa ooperipäevadest eliidile mõeldud elustiilifestival, mis on vähemalt samavõrd seltskonna- kui kultuuriüritus.

Kuressaare lossihoovis heljub ooperietenduste eel, ajal ja järel kvaliteetse konjaki ning kallite parfüümide aroom, peaaegu iga publikuliige on kohale toonud kõige ilusama ja glamuursema versiooni iseendast. Külastajate meeleolu ja rõivavalik jääb üsna täpselt kuhugi ööklubi ja presidendi roosiaia vastuvõtu vahele, olles ühtaegu pidulik, suvine, nooruslik ja kergemeelne. Pika punase vaiba, konjakibaari ja ooperisaali Titeranna-poolse sissepääsu ristumiskohta on tekkinud fotosein, mis nägi neil päevil kõvasti sebimist, säärejooksu, naeratusi ja kaameraklõpse.