Postimehe tänavune kultuurivedur, Eesti bluusimaastiku iga-aastane tippsündmus, festival Augustibluus koosneb üsna mitmest komponendist: heal tasemel programm, mainekad välisesinejad, melu täis Haapsalu kõigi oma väikelinna võludega ning mõnusalt kokku hoidev publik, kes on tulnud seda kõike nautima. Kuna Baltimaade suurima ja olulisima bluusiüritusena pakub Augustibluus osalejale maksimumi, mida üks väikelinna bluusifestival üldse pakkuda saab, on ürituse maine festivali korraldaja Indrek Ditmanni sõnul kõrge nii esinejate kui ka festivalipubliku hulgas.
Haapsalu täitub taas bluusisuminaga
Indrek Ditmann, kuidas Eesti bluusil praegu läheb? Kuivõrd on bluusisõpradel üldse valida, mida kuulama minna?
Eks väiksemat sorti bluusikontserte toimub Eesti klubides ja pubides aasta ringi, nii et bluusi kui sellist on Eestis küll. Bluusikategooria maailmanimesid aga satub siiakanti väljaspool Augustibluusi esinema üsna harva. Vahel mõni suurem kontsert ikka toimub, aga neid ei ole kuigi palju.
Kuidas kommenteerida kohalike bluusibändide olukorda? Kas neid tuleb juurde või jääb vähemaks?
Tundub küll, et neid on vaikselt juurde tulnud. Ja ma usun, et Augustibluusil on olnud bluusi populariseerimises oma roll. Augustibluus on just see koht, kus toimub väike ülevaatus, kui palju neid bände üleüldse on. Igal aastal esineb meil vähemasti kümme-viisteist Eesti kooslust. Alustavate bändide jaoks on Augustibluus hea koht, kus ennast natuke teistega võrrelda, teiste muusikutega tuttavaks saada, luua kontakte ja ehk edaspidi ennast ka mõnele teisele festivalile sokutada. Nii et see on bändide jaoks omamoodi väike marketplace ka.
Siit tekkinud kontaktidest on veel aastaid hiljem mitmesuguseid projekte tulnud. Näiteks ma tean, et ameeriklased, venelased ja itaallased, kes kohtusid Augustibluusil, andsid hiljem koos Peterburis kontserte.
Kui keeruline on kohalikul bändil Augustibluusile esinema pääseda?