Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/10/7195375t1ha7cc.jpg)
/nginx/o/2019/07/31/12423134t1h368d.jpg)
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on avatud näitus «Xenos», mis uurib võõrast meis endis. Näituse kuraator Anders Härm arutleb, kust sugenes selline võõrahuvi, ja selgitab, kuidas näitus üles sai.
Kuidas tekkis sul* isu uurida võõrast ja panna sel teemal näitus üles?
Võõrus, teistsugusus on mind alati paelunud ja pigem tekitanud huvi. Lapsepõlves oli ENSVs suhteliselt keeruline vältida nt eesti-vene rahvuskonflikti, mis muidugi väljendus ju ka kaklustes. Ma usun, et sina, kes sa oled üles kasvanud Kohtla-Järvel, tead sellest oluliselt rohkem kui mina.
Samas, minu esimene pinginaaber ja parim sõber oli pooleldi venelane ja tema vene keele oskus näis mulle alati pigem eelisena ja lisas väheke eksootikat. Ma oleks ka tahtnud mõnda sellist «supervõimet».
Aga jah, selle näituse fookuse põhjustas ilmselt 2015. aasta põgenikekriis, EKRE esiletõus, mida ma ise olin juba ennustanud eelmise kümnendi lõpust alates, ning rassismi ja ksenofoobia laialdane levik Eestis ja Euroopas selle tagajärjel.
Selle näituse nullpunkt oli see, kui ma 2011. aastal nägin Ho Tzu Nyeni videoinstallatsiooni «Teadvustamatuse pilv» Veneetsia biennaalil Singapuri paviljonis, aga siis ma muidugi ei teadnud, et see on SEE näitus. Näituse telg moodustus tegelikult siis, kui ma 2016. aastal nägin Ingo Niermanni ja Alexa Karolinski filmi «Armastuse armee», mis oli üldse võibolla ainus meeldejääv teos toonasel Berliini biennaalil.
Ja kui sellele eelmise aasta suvel lisandus Palermo Manifestal nähtud Kader Attia «Keha pärand. Postkoloniaalne keha ptk 2», siis oli näituse skelett olemas. Vahepeal ilmus ka Julia Kristeva «Võõrad iseendale» (1988) eesti keeles, mis oli lisamotivatsioon ja teoreetiliselt hästi oluline inspiratsiooniallikas, aga samamoodi oli väga tähtis ka tema hilisem ja pisut vähem tuntud raamat «Nations Without Nationalism» (1993).
Kui see kolmene telg oli paigas ja Kristeva seda teoreetiliselt toestas, siis ülejäänud näitus sündis sisuliselt kahe päevaga. Seejärel teadsin ma täpselt, mis teosed selle näitusel peavad olema, ja isegi seda, mis korrustele nad lähevad, mis mille kõrval on, ja näitus tegi ennast sisuliselt ise. EKKMi näituste puhul on vertikaaltelg hästi oluline, sest näitused on tavaliselt läbi kolme korruse. Ja see defineerib väga paljuski ka dramaturgia. Ma ise olen jube rahul selle lille või taime kui inimese, migrandi, võõra metafooriga, mis tervet näitust läbib.
/nginx/o/2019/07/31/12423136t1h8cda.jpg)
Näituse tutvustuses öeldakse, et võõra-küsimus on kõikvõimalike teooriate ja lähenemistega läbi valgustatud, kuid «hoolimata kogu ksenofoobsele diskursusele aastakümnete jooksul rakendatud dekonstruktsioonist, ei ole suudetud ära hoida nende hoiakute pidevat taastekkimist üha uutes modulatsioonides, mis näivad lõputute ja universaalsetena». Miks?
Nagu ma ka sinu tsiteeritud saatetekstis ütlen, on täiesti loomulik/loomalik tunda hirmu – nii nagu loomad tunnevad hirmu, tunnevad seda ka inimesed, aga hirmu põhjal konstrueeritud võõra kuju, selle hirmu personifikatsioon on juba sotsiaalne konstrukt.
Siin võiks vahet teha ja ratsionaalsete olenditena peaksime justkui olema võimelised selle hirmukonstrukti tükkideks võtma ja läbi analüüsima, et aru saada, millest see koosneb. Võiksime aru saada, mis on animaalne hirmusööst ja mis võimusuhete ja sotsiaalsete struktuuride raames konstrueeritud võõra, vaenlase kuju ja milleks ja kellele seda vaja on.
Selline lööme-maha-uputame-paadid-paneme-kinni-saadame-välja-hoiak ei jäta inimkarjast just kuigi arukat muljet.
Primitiivne ja hüsteeriline on see paranoiline hirmuõhkkond, mida toestatakse kõikvõimalike müütide kultiveerimise ja levitamisega. Loomulikult ei tähenda see, et kõik võõrad oleksid heatahtlikud, aga see ei tähenda ammugi seda, et kõik võõrad oleksid pahatahtlikud.
Ma ei ole nõus, kui öeldakse, et vasak- ja parempoolsed või liberaalid ja konservatiivid peegeldavad teineteist vastastikku tagasi. See suhe ei ole sümmeetriline.
Me saame aru, et on teatud jõud, kelle poliitilistes huvides – või õigemini, kelle poliitika põhinebki seda sorti hirmukonstruktide loomisel ja kes kasutavad osavalt ära seda inimese loomalikku hirmutunnet, mis on hästi lihtsakoeline tunne.
Aga kuidas on võimalik, et inimkond, kes on vaadanud maailma n-ö jumala perspektiivist kosmosest – Kuu esmakülastamise aastapäeval on seda kerge öelda –, näinud seda ühtse tervikuna, mõistnud, mismoodi maailm kui ökosüsteem on omavahel seotud, ikka suudab taasluua neidsamu arhetüüpseid hirmukonstrukte ja ikka ja jälle nende õnge minna? Lacanlik psühhoanalüüs käsitleb seda väliselt konstrueeritud võõrast sisemise võõra projektsioonina. Me kõik oleme iseendale põhimõtteliselt võõrad, ja universaalne pole mitte ksenofoobne konstrukt, vaid meie endi võõrus iseendale, ja just seda võiks pidada põhjuseks, miks ksenofoobia end pidevalt uuesti leiutab. Võõras elutseb meis enestes, see on sügaval meie psüühilistes süvastruktuurides.
Aga sama mehhanism, mis toodab ksenofoobiat, toodab igasugust teisesuse-viha – suurt vahet ei ole, kas inimene pelgab võõraid või seksuaalvähemusi, teistsuguseid inimesi, see mehhanism on sama.
Julia Kristeva, analüüsides «võõruse ajalugu», leiab, et ehk võiks selle sisemise võõruse äratundmisest alata ka ksenofoobia «ravi», kui me ühel hetkel avastaksime, et võõrus ei ole see, mis meid eraldab, vaid just nimelt ühendab inimkonnana. Et me kõik oleme sünnihetkel kaotanud kosmilise ühtsuse Ema-Asjaga ning suunanud oma iha välistesse objektidesse ja nendega identifitseerunud – riik, rahvus, töö, linn, hobi.
/nginx/o/2019/07/31/12423236t1h8bac.jpg)
See eraldumine on paratamatu, et subjekt saaks üldse moodustuda, ehk selle kosmilise ühtsustunde kaotamine on meie kõigi olemasolu ja minapildi tekkimise eeldus. Siis aga üritavad mingid jõud sulle selgeks teha, et rahvusidentiteet või riigiidentiteet on kuidagi teistlaadne ja loomulikum kui näiteks sinu tööidentiteet või kasvõi linna identiteet või sinu identiteet, ma ei tea, margikoguja või harrastussportlasena.
Ja sa pead tõrjuma neid, kes ei jaga sinuga sinu riigi- või rahvusidentiteeti, kuigi põgenikel ei pruugi seda enam ollagi või nad on selle hüljanud. Psühhoanalüütilise teooria perspektiivist on kõik identifikatsioonid kaotatud Ema-Asja kompensatsioonimehhanismid, mida me kunagi ei lakka taga igatsemast.
Näitusel on palju videokunsti, kohati jääb mulje, nagu oleks sattunud art-house-kobarkinosse. Kas pead liikuvat pilti kõigi meediumite emaks?
Ei tea, kunagi ei hakka selle mõttega ju näitust tegema, et, oh, oleks seal palju videot. Tõsi ta on, et minu näitustele satub seda ehk palju. Aga video on meedium, millest ma kirjutasin oma bakalaureusetöö, minu kuraatoritegevus algas siis, kui selline uus dokumentaalne-mokumentaarne videokunst hästi oluliseks muutus, ja mis seal salata, see on ikkagi parim vahend millegi jutustamiseks.
Samas tahaksin ise ikka uskuda, et näitus on võrdlemisi vaheldusrikas, et on sellist kujundikeskset kunsti, on filme, on videoinstallatsioone, on fotot ja isegi akvarelle.
Mis on sinu arvates kolm põhiasja, mida peab silmas pidama, et saada hea ja rabav video?
Kui ma seda teaks, siis ma teeks neid videoid, ma arvan. (Naerab.) Aga ma usun, et sul peab olema kas hea teema või täiesti unikaalne lähenemine meediumile. Ja kui sa siis selle veel kolme minuti sisse suudad panna, siis ongi perfektne tulemus käes.
Tegelikult võib muidugi rabav teos olla ka 24 tunni pikkune, näiteks Christian Marclay «The Clock» 2010. aastast, mis koosneb enam kui 3000 filmistseenist, mis keerlevad kellaaja ümber, ning terve tema scratch-video katab ööpäeva. See on hämmastavalt lummav teos, millest ma olen näinud ehk umbes tunnikese, aga julgen seda iga kell soovitada.
Kuidas sa selle näituse sünnitasid? Näituse tutvustuses seisab, et näitus on kui omamoodi essee. Kas sul oli essee juba valmis ja siis hakkasid otsima töid, mille abil see füüsilisse ruumi transformeerida, või otsisid teema alla töid ja kirjutasid essee?
Tegelikult ma ikka kirjutasin esseed nende teostega ja nende teoste kaudu. Kui hakkasin teksti kirjutama, siis oli näitus juba komplekteeritud, ma lihtsalt üritasin seda näitust sõnadesse panna. Tegin ka seda, mida tavaliselt sellistes näitusebuklettides ei tehta – nimelt kirjutasin teosed läbi, st esitasin seal teoste tõlgendused, mitte üksnes tutvustused. Mingis mõttes võib öelda, et see näitus sündis minu ja nende teoste dialoogis.
Minu jaoks on näituseruum kontemplatsiooni keskkond, koht, kus käia n-ö puhast tõtt vahtimas ja vaimsete küsimustega maadlemas. Kirik ei oska tänapäeva inimest enam konksu otsa võtta ja teater pakub ka aina enam võimalusi pigem põgenemiseks kui kohale toomiseks ja ainet oluliste küsimuste üle mõlgutamiseks. Kuidas sulle tundub? Kas näitusesaal on mingis mõttes püha ruum?
Mingis mõttes see nii ongi. Boris Groys on ka öelnud, et muuseumid on tänapäeva kirikud ja et muuseumid tõusid esile Prantsuse revolutsiooni järel, mil religiooni tähtsus vähenema hakkas. Et siin on pöördvõrdeline seos.
Ka valget kuupi kui keskset näituseruumi võrreldakse sageli sakraalse ruumiga. Klassikalise modernse näitusemaja, Kunsthalle arhitektuur – ja neid hakati rajama samuti 19. sajandi algul – on sõna otseses mõttes sakraalarhitektuurist laenatud. Tallinna Kunstihoone suur saal on selles suhtes ideaalne näide: basiilika, valgmik, apsiid – kõik sakraalarhitektuuri elemendid on olemas.
Aga minu jaoks oli varem hästi oluline üks teine näitusesaali kui klassikalise modernse ruumi mõõde: nimelt näitusesaal kui kodanliku avaliku sfääri ruum, mis muudab ta paratamatult poliitiliseks ruumiks.
/nginx/o/2019/07/31/12423139t1hdba5.jpg)
Praegu on mulle hakanud aga heiastuma üks teine oluline dimensioon – näitus kui elu aeglustus. See ei ole iseenesest mingi uus asi – juba 1960ndatel räägiti «igavuse esteetikast» jms, mis siis pidi kunsti kaudu vastanduma sähvivale meediale, kuid praegu tundub mulle kasvavat vajadus just sellise mõtlemise ruumi järele ja näitusesaal on selles suhtes ideaalne paik.
Vaata kasvõi, kuidas on näitusesaali mööbel aegade jooksul muutunud. Varem pidi näitust vaatama seistes, polnud ette nähtud, et keegi seal istub, praegu on see mõõde väga tähtis, osalt muidugi seetõttu, et kunst on hakanud kasutama liikuvat pilti ja see sunnib peale oma vaatamisaja. Aga teisalt on ka kontemplatiivse mõõtme tähtsus kasvanud. Aeglustada, selleks et tuua kohale mingi teos või teema selle komplekssuses, jah, selles on midagi küll.
Kunsti kohta on käibel palju eelarvamusi, enamik neist väga totrad. Mida rohkem kunsti vaatamas käid, seda parem tunnetus tekib.
Püha ruumiga on see asi, et see pelutab ja vaid vähesed julgevad sinna astuda. Samas võiks selline lootus ju olla, et näitus pole ainult spetsialistidele, vaid suudab ka laiemale publikule ravikuuri pakkuda. Ehk mõnigi ksenofoob komistab sisse ja saab valgustuse? Või kuidas meelitada profaane pühasse ruumi ravi otsima?
Ma arvan, et inimesel peab endal huvi olema, nii see vast ikka ei käi, et sunnime teda vaatama, paneme tikud silmade alla ja siis loodame, et ta oma vaateid muudab. Mina igatahes julgustan inimesi näitustel käima; näituste lävend on hästi madalal nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – enamik galeriisid on tänavatasandil ja tasuta.
Ka EKKMi külastamine on tasuta, erinevalt mõnest teisest muuseumist. Kunsti kohta on käibel palju eelarvamusi, enamik neist väga totrad. Mida rohkem kunsti vaatamas käid, seda parem tunnetus tekib. Ja üks asi on kunstikogemus, teine asi näitusekogemus.
Näitusekogemus on eelkõige just ruumikogemus, see, kuidas on ehittaud ja konstrueeritud teoste omavaheline ruum, kuidas tekivad dialoogid teoste vahel jne.
/nginx/o/2019/07/31/12423135t1haea7.jpg)
Kohe kui tuppa astud, pannakse sind ebamugavasse olukorda, kui tuleb vastakuti seista Vito Acconci tööga «Keskmed». Mu laps hakkas lihtsalt karjuma selle peale.
See on mingis mõttes sümboolselt selle näituse võtmeteos. Acconci nimelt seisis kaamera ette ja suunas käe oma keskpunkti poole, mida nägi monitoris peegeldusena. Aga videos, mida näeb vaataja, on see sõrm suunatud tema poole. Siin on see sisemise võõra eksternaliseerimine hästi ilusti näitlikustunud minu meelest.
Kui kellegi peale näpuga näitad, siis kolm näppu vaatavad sinu poole ja üks taevasse. Millal keegi sind viimati närvi ajas ja kuidas avastasid hiljem, et ta kõigest peegeldas sulle sind ennast?
Hea küsimus. Ma arvan, et seda teevad kõige sagedamini oma lapsed ja muidu lähedased inimesed. Aga üldiselt ma ei ole sellega nõus, kui näiteks öeldakse, et vasakpoolsed ja parempoolsed või liberaalid ja konservatiivid peegeldavad teineteist vastastikku tagasi ja siis süüdistatakse üksteist vihakõnes ja ebademokraatlikkuses. See suhe ei ole sümmeetriline. Paratamatult tekitab natside esiletõus vastikusvärinaid ja nende jõhkrale ning brutaalsele retoorikale tuleb jõhkralt ja brutaalselt vastata, sest kui meie ei hävita neid, hävitavad nemad varsti kõik ülejäänu.
Meenub Karl Popperi klassikaline aforism, miks ei peaks tolerantne inimene rassismi tolereerima, ja selle mittetolereerimine ei vähenda kuidagi tolerantsust kui sellist, pigem vastupidi: «Piiramatu tolerantsus võib viia tolerantsuse kadumiseni. Kui me laiendame piiramatut tolerantsust ka neile, kes on mittetolerantsed, kui me ei ole valmis kaitsma tolerantset ühiskonda, siis tolerantsed inimesed hävitatakse ja tolerantsus ühes nendega. Me peame seetõttu tolerantsuse nimel mitte tolereerima mittetolerantsust.»
Pigem peegeldavad natsid ja islamiäärmuslased vastastikku teineteist, neis on palju ühist. Kui Houllebecqi kirjanduslikus fantaasias teevad Prantsusmaal islamistid ja sotsialistid ühisvalitsuse, siis mina pakun, et pigem moodustavad selle paremäärmuslased koos islamistidega.
/nginx/o/2019/07/31/12423137t1h4683.jpg)
Öeldakse, et peaksime olema tänulikud inimestele, keda me ei salli või kes meid närvi ajavad, kuna nad on meie õpetajad, osutades hämaratele kohtadele meis endis. Kellelt sa ise viimati midagi enda kohta teada said?
Ma arvan, et äkki see oligi Ingo Niermanni ja Alexa Karolinski «Army of Love», mis on sisuliselt utoopiline visioon üksinduse ületamisest. Tsiteerin saateteksti: «Autorid teevad siin radikaalse katse leevendada inimeste üksindust ja igatsust füüsilise läheduse järele. Nad ütlevad, et romantiline armastus on tarbekaubastatud, sotsialistliku «vaba armastuse» lubadus kaob aga kohe, kui tekib konkurents, ning deitimisäppide ja juhuseksi ajastu räägib küll armastuse liberaalsusest aga mitte vabastamisest. Niermann ja Karolinski tutvustavad filmis armastuse rügementi, mille moodustavad erinevast soost, erineva välimusega ja erinevas vanuses inimesed, kes on endale võtnud ülesandeks lahendada pidevat sotsiaalse üksinduse epideemia.»
Niisiis, vaba armastus üksnes laiendas liberalismi intiimsfääri ja erinevalt sellest pakuvad nemad välja anarhistliku ja kommunitaarse, lõpetava (completist) armastuse mudeli, kus eesmärk on armastada inimesi, kelle suhtes pole tuntud veel vähimatki tõmmet, ning armeena peavad nad ennast treenima seda armastuse akti sooritama. See on täiesti lummav film, aga see pani mind küsima, kas mina oleksin selleks valmis. Igatahes 24. augustil kell 17 toimub EKKMis värbamisaktsioon ja performance, kus sai armastuse armee liikmetelt oma küsimustele vastuseid küsida.
Oled teinud ka provokatiivset kunsti, mille eesmärk ongi ju kedagi tagajalgadele ajada ehk lõppeks ravida. Kas moodne provokatiivne kunstnik ei ole mitte ühiskonna ravitseja?
Ma teeks vahet provokatsioonil ja agendal. Provokatsioon on asi iseeneses, selle eesmärk ongi ajada kedagi närvi. Sellist kunsti ei ole ma kunagi eriti teha tahtnud. Võibolla ühes esimestest minu koos Hanno Soansi ja Kiwaga kureeritud näitustest pealkirjaga «Young British Art» 2001. aastal oli seda vaibi, aga lõpuks ka see oli pigem hoax, millel ei puudunud oma agentsus.
Olen ikka üritanud teha asju millel on mingi agenda, ja kui see ajab kedagi närvi, siis see on selle tagajärg, mitte eesmärk.
Aga mis sellesse puutub, siis natsid näitasid ära, milleks inimene teise inimese kallal võimeline on. Minu küsimus on pigem selles, kuidas me ikka samadesse aukudesse kukume ja midagi ei õpi. Aga mingi osa tõtt selles väites muidugi on, kui oled jälle päeva Facebookis vihasena õhtusse veeretanud. See sunnib küll endas otsima seda draivi, mis mootori jälle käima tõmbab, nii et ise ka imestad.
Oskad sa nimetada mõnd ebamugavust tekitavat muusikut või kunstnikku, kelle loomingusse sa ei taha süveneda, aga keda aktsepteerid kui väärtust omaette?
Üks, kes meenub, on itaalia teatrilavastaja Romeo Castellucci, kelle looming mulle üldse ei meeldi, aga itaalia nüüdiskunstis on palju sellist, mida ma ei seedi, aga milles kindlasti on olemas mingi eripärane fluidum. Tema loomingus samuti. Ameerika kunstnik Matthew Barney ehk samuti, tema loomingus on midagi väga häirivat, aga vaieldamatult on tegemist äärmiselt olulise kunstnikuga. Muusikas võibolla Prince.
* Kuna loo autor ja Anders Härm on vanad tuttavad, siis kulges vestlus sinavormis.
Anders Härm (42)
Eesti Kunstiakadeemia, kaasaegse kunsti ja näituste külalislektor, kuraatoriõppe õppekava juht.
MTÜ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, juhatuse liige.
Töötanud Tallinna Kunstihoone kuraatorina.
Õppinud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis bakalaureuseõppes (MA-ga võrdsustatud kraad) ja teadusmagistri õppes (lõpetamata).
Kureerinud mitmeid näitusi, üritusi ja festivale.
XENOS
Avatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 25. augustini
Näituse avati reedel, 12. juulil
Kunstnikud: Vito Acconci, Kader Attia, Dénes Farkas, Félix González-Torres, Kalle Hamm & Dzamil Kamanger, Neeme Külm, Marko Laimre, Tanja Muravskaja, Ingo Niermann & Alexa Karolinski, Bita Razavi, Ene-Liis Semper & Kiwa, Ho Tzu Nyen
Kuraator Anders Härm