Südametunnistus rumalusest ei päästa

Woody vana sõbra lambakarjus Bo Peepiga. Foto: Pixar

Igasuguste ammuste aegade hõllanduse üks omasemaid jooni on, et peaaegu kõik mälestused, kui tahes igapäevased, tõmbavad mingil eluhetkel kattevarjuks ümber üleromantiseeritud sooja teki. Nagu mängiks heade ja halbade mälestustega kodukootud versiooni saatest «Su nägu kõlab tuttavalt»: lifti läheb sinu lihtne ja igapäevane eluseik, kuid liftist väljub roosamannane unelm või tagasiviskeline õhuloss.

Kibemagus nostalgia on see koletis voodi alt, keda peljates suur osa lapsepõlvest möödus, kuid kes enne ei tulnudki välja kui aastaid hiljem, mil hakkasid kummitama esimesed mõtted stiilis «võib-olla see katuselt alla kukkumine polnudki nii hull» või «oh, kuis tahaks jälle laps olla, sest kui tore lelu mul neljaaastasena oli».