Pärast loomisetööd läks jumal sauna (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
«Suidsusannasümfoonia».
«Suidsusannasümfoonia». Foto: Peeter Laurits

Möödunud nädalavahetusel mängiti Mooste Folgikojas vaid kolmel päeval helilooja Märt-Matis Lille «Suidsusannasümfooniat», mille maailmaloomisemuusika vormis lavastuseks Tarmo Tagamets. Teos avab traditsioonilise suitsusaunakombestiku müütilise poole, esitades saunaga seotud riituste ja tavade kaudu maailma sünnilugu ning kogu inimese elutsükli.

UNESCO kultuuripärandisse arvatud Vana-Võromaa suitsusaun ehk savvusann ei ole pelgalt pesemise koht, vaid seotud inimese elu kõigi oluliste siirdemomentide ning nendega kaasnevate toimingutega. Saunas sünniti ja sauna mindi surema, saun eelnes abiellu astumisele ning seal raviti põdejaid. Ka Moostes lavale jõudnud uudisteoses on saun ennekõike piirala – valguse ja varju, elu ja surma paik. See on maailmade sõlmpunkt, kus kohtuvad juba läinud ja veel sündimata põlvkonnad ning inimest saadab jumala pidev kohalolek. Saunast saab kogu maailma ja olemise lähtepunkt.

Märt-Matis Lill astub peale kohaliku suitsusaunakombestiku dialoogi ka teiste põlisrahvaste pärandi ning soome-ugri juurtega.

Põim Kama arvustab «Suidsusannasümfooniat».

Tagasi üles