Sealpool orgaanilist ja tehislikku
EKKMi näituse «Xenos» arvustus

Kuraator Anders Härm vaatab Kalle Hammi ja Dzamil Kamangeri teost «Dokumentideta sisserändajate aed».

FOTO: Erik Prozes

Kas võõrus on individuaalne või kogukondlik? Vahetu või kujundlik? Kuidas see toimib? EKKMi näitusele «Xenos» sisenedes näeb näitusekülastaja sissepääsu juures puust pinke, mille peal on oranžid päästevestid – tegu on Neeme Külma teosega «28 palvet». Kohe tulevad meelde sõjapõgenikud: sümboolne mõtlemine võtab tuurid üles juba enne majja sisenemist. Terve näitus on läbimõeldud, mitmetahuline ning vastuokslik: korraga malbe ja samas tugeva poliitilise laenguga.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Üks kunstiline strateegia võõruse puhul ongi võtta midagi pealtnäha võõrast ja kauget ning proovida näidata, et see on tegelikult omane ja mõistetav. See on korrastav žest, omamoodi demüstifikatsioon. Väga värskendav on aga, et Anders Härmi kureeritud näitus teeb kohati ka vastupidist liigutust – kõik, mis tundub lähedane, lihtne ja arusaadav, on tegelikult võõras, keerukas ja kaunis.

Näitus «Xenos» on EKKMis avatud 25 augustini.

Tagasi üles