Sealpool orgaanilist ja tehislikku

Juhan Raud
, toimetaja
Copy
Kuraator Anders Härm vaatab Kalle Hammi ja Dzamil Kamangeri teost «Dokumentideta sisserändajate aed».
Kuraator Anders Härm vaatab Kalle Hammi ja Dzamil Kamangeri teost «Dokumentideta sisserändajate aed». Foto: Erik Prozes

Kas võõrus on individuaalne või kogukondlik? Vahetu või kujundlik? Kuidas see toimib? EKKMi näitusele «Xenos» sisenedes näeb näitusekülastaja sissepääsu juures puust pinke, mille peal on oranžid päästevestid – tegu on Neeme Külma teosega «28 palvet». Kohe tulevad meelde sõjapõgenikud: sümboolne mõtlemine võtab tuurid üles juba enne majja sisenemist. Terve näitus on läbimõeldud, mitmetahuline ning vastuokslik: korraga malbe ja samas tugeva poliitilise laenguga.

Neeme Külma teos «28 palvet».
Neeme Külma teos «28 palvet». Foto: Paul Kuimet

Vito Accondi video «Keskmed» tervitab näitusealale sisenejat. Kunstnik vaatab näitusekülastaja poole ja osutab tema poole näpuga. Kui ise tema poole näpuga tagasi näidata, tekib omamoodi äraspidine peegelpildiefekt. On see süüdistus? Pöördumine? Väljavalituks osutumine? Kunstnik vaikib. Samas on kuraator Anders Härm «Keskmeid» kogu näituse võtmeteoseks nimetanud.

Ning võib-olla ongi nii? Nüüd olekski võõrusest rääkiva näituse külastaja ka ise justkui võõras – õieti hakkab ta nüüd korraga veidi paremini tajuma iseenda sees (ja ümber) toimivaid põhjatuid struktuure, mida võib-olla polegi võimalik päris lõpuni mõista. Ühelt poolt millegi kauge kaja, teisalt midagi just siin ja praegu. Keskmed, mitmuses. Iseendast eemaldunud, kontekstitundlik nartsissism.

Seega on sellel žestil kaksipidine toime. Ühelt poolt võib see tekitada teatavat ebakindlust ja erutust, teisalt jälle on näitusekülastaja nüüd ka ise otsekui näituse osa. Ta kuulub selle teoste hulka, olles seeläbi osa võõraste kogukonnast. Ta muutub jäädavalt – ehkki loodetavasti mitte iseendaks.

Kuid saab ka teisiti. Ühe võtme(teose) asemel võib selliselt näituselt otsida näiteks korduvaid motiive, pingeid või jõujooni. Mitmed võõruse temaatikat käsitleva näituse töödest suhestuvad kuidagi taimedega, mis on iseenesest kummaline, kuna taim on midagi äärmiselt loomulikku. Teisalt on mitmed «Xenose» tööd ka rõhutatult tehnoloogilised. EKKMi tööstuslikus keskkonnas tuleb see kuidagi eriliselt välja. Nõnda hakkabki üks potentsiaalne pingeväli vaikselt kuju võtma: nii orgaanilised kui ka tehislikud aspektid mõjuvad näitusel teineteise suhtes võõrana.

«Xenos» Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Näitusevaade.
«Xenos» Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Näitusevaade. Foto: Paul Kuimet

Ho Tzu Nguyeni müstiline video «Teadvustamatuse pilv» manab oma arvukate tsitaatidega esile võluva mõttelise risoomi. Video lõppedes paiskub «päris» pilv sisinal näituseruumi. Võimalik, et just see teadvustamatuse pilv ongi see, mis maha sadades kastab näituse teisi teoseid.

Ene-Liis Semperi ja Kiwa 1999. aasta videoinstallatsioon «Oaas», kus mõlemale kunstnikule istutatakse suhu taim. See on ikka veel rabav ja vägivaldne teos, mis sunnib vaatajat (loodetavasti) taas või ümber mõtestama ka oma keha piire ning erinevaid võimusuhteid, millesse see igapäevaselt paratamatult kistud või kaasatud on. Iga keha kui omamoodi võõrkeha. Samas on kõik, mis võõras või teistsugune, mingis mõttes osa meist. Iga subjekt on mingis mõttes juba ette paljusus.

Teatud mõttes ei moodustagi «Xenose» teosed lõpetatud tervikut – nii õnnestub näitusel pääseda väsitavast ja kohu(s)tavast ühtsusest.

Liikumine pilvede poole… Teisel korrusel hakkavad allpool kontseptuaalsesse mulda pistetud mõtted vaikselt eelnevat uude konteksti asetama: Kader Attia intervjuude seeria jätkab võimusuhete temaatika käsitlemist ning ennast burkas pildistanud Tanja Muravskaja provokatiivne diptühhon vaatab kunstnikku kui Teist. Taimne või orgaaniline avaldub ka siin korrusel: seda esindab Dénes Farkase foto «Mburucuya». Ühtlasi võib siin näha Farkase neoontorudest ehitatud tulikirjas lauseid «Ma katan su kõrvad/ja räägin sulle tõtt», mis meenutavad natuke helendavaid ronitaimi.

Dénes Farkase teos «ja räägin sulle tõtt».
Dénes Farkase teos «ja räägin sulle tõtt». Foto: Paul Kuimet

EKKMi kolmanda korruse aknast paistavad kõrged kastanipuud. Kogu näituse teemadering on siin korraga ühendatud omaette keskkonnaks; kõik loksub hetkeks paika. Pooleldi rõdul, värske õhu käes (ent ebaloomulikult kollase klaasi taga) võib näha Kalle Hammi ja Dzamil Kamangeri ühisteost «Dokumentideta sisserändajate aed», mille juures iga näitusekülastaja võiks tahta pikemalt peatuda. Siin kohtuvad taimestik ja poliitika; orgaanika ja metafoorika. See on korraga ilus ja võõras kogukond.

Nii hakkab hoopis uutmoodi mõjuma Félix González-Torrese nimeta töö: kaks kuhja paberit, millest ühe peale on trükitud fraas «Somewhere better than this place» ning teisele «Nowhere better than this place». Raskesti tõlgitav sõnamäng väljendab korraga soovi põgeneda kuhugi ära ning samas rahulolu just siinsega. See kaksipidisus on igati arusaadav ning ka poliitiliselt aktuaalne, ent ülejäänud tööde taustal kerkib seda paberit vaadates vägisi küsimus teose ökoloogilisest jalajäljest. Et ülejäänud näitus häälestab nii tugevalt taimsele lainele, mõjub see ülepakutud paberikasutus pea jõhkrusena.

Iraani-soome-eesti kunstniku Bita Razavi fotoseeria «Pildid meie tulevikust, pildid meie minevikust» jätkab siin korrusel näituse autobiograafilist liini ning vaatab samuti ennast kui kultuurilist Teist. Ülemises reas (tulevik) on portreed kunstnikust erinevates keskkondades, alumises (minevik) aga nüüdseks pealtnäha mahajäetud kohad, kus inimese puudumine toob fookusesse vohava looduse.

Bita Razavi fotoseeria «Pildid meie tulevikust, pildid meie minevikust».
Bita Razavi fotoseeria «Pildid meie tulevikust, pildid meie minevikust». Foto: Paul Kuimet

Nii kehalisus kui ka kogukonna idee naasevad Ingo Niermanni ja Alexa Karolinski filmis «Armastuse armee». Videos püüavad erinevad piiripealsed, kohati ühiskonna äärealadel olevad inimesed kapitalistliku realismi tingimuste kiuste ületada üksindust. Kas on võimalik saavutada kollektiivne lähedus?

«Xenos» on selles mõttes keeruline näitus, et pea iga teos nõuab tõsist interpretatiivset pingutust; iga töö puhul on vaja pikalt mõelda, mismoodi see teistega seotud on. Eks see on ka omamoodi loomulik – iga teos kasutab eri toimemehhanisme ning lähtekohti (või keskmeid) on sel näitusel tõepoolest mitu: sõjapõgenike kriis, psühhoanalüüs, keha, poliitika, taimsus…

Teatud mõttes ei moodustagi «Xenose» teosed lõpetatud tervikut – pigem teevad kõik üksteisega ajutiselt koostööd. Nõnda õnnestub näitusel pääseda väsitavatest ja kohu(s)tavatest ühtsustest.

Kuraatoril on valmis kirjutatud ka huvitav saatetekst või essee, milles välja pakutud selgitused kohati näitusekülastaja kogemustega kokku ei lähe. See viib mõttele, kas pole mitte iga pikem selgitus (verbaalne, diskursiivne) mitteverbaalsete kunstiteoste kohta ka ise teatav (tehislik) lisand, mis jääb näitusele omamoodi võõraks? Ja samas, isegi kui see on nii, siis mis sellest? Kogu nõndanimetatud «loomulik keel» ja kultuur laiemalt on ju mingist vaatepunktist tehislik, inimest iseendast võõrandav.

Üks kunstiline strateegia võõruse puhul ongi võtta midagi pealtnäha võõrast ja kauget ning proovida näidata, et see on tegelikult omane ja mõistetav. See on korrastav žest, omamoodi demüstifikatsioon. Väga värskendav on siin aga, et Härmi kureeritud näitus teeb kohati ka vastupidist liigutust – kõik, mis tundub lähedane, lihtne ja arusaadav, on tegelikult võõras, keerukas ja kaunis.

On ju üsna selge, seda olemuslikku võõrust, mis igaühe sees peitub, ei tohiks mingil juhul püüda kodustada või taltsutada, kuna siis võtab selle koha sisse mõni muu ning meile juba varasemast tuttav, mõistetav võõrus. See strateegia viib tardumiseni. Pigem tuleks maailmas orienteerumiseks olemasolevat võõrust paljundada, varieerida ja muundada. Teha ühest võõrusest mitu (erinevat) ning panna need omavahel suhtlema. Vaid nii on võimalik olla tõeliselt võõras, uus ja vaba.

ARVUSTUS

«​XENOS»

Kunstnikud: Vito Acconci, Kader Attia, Dénes Farkas, Félix González-Torres, Kalle Hamm & Dzamil Kamanger, Neeme Külm, Marko Laimre, Tanja Muravskaja, Ingo Niermann & Alexa Karolinski, Bita Razavi, Ene-Liis Semper & Kiwa, Ho Tzu Nyen

Kuraator Anders Härm

​Avatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 25. augustini

Tagasi üles