Toni Morrison – afroameerika ja kogu maailma kirjanik

Toni Morrison (1931–2019). Foto: Gp/mpi/capital Pictures

5. augustil suri 88-aastasena Toni Morrison, Pulitzeri ja Nobeli kirjanduspreemia võitnud autor, kellelt on ilmunud üksteist romaani, mitu esseekogumikku, lasteraamatud ja näidendid, milles kõigis tegeles ta afroameerika kogemuse mõtestamisega, tehes seda poeetiliselt ja isikupäraselt.

Morrison, sünninimega Chloe Anthony Wofford, sündis andekate muusikute perekonda. Tal tuli elada üsna kitsastes oludes, kuid tema lugemishuvi toetati ja isa jutustas lastele afroameerika pärimusi ja muinasjutte, samuti saatis tema lapsepõlve muusika. Küllap aitas see üle saada ka üsnagi traumaatilistest kogemustest – nii näiteks pani majaperemees nende maja põlema, kui pere ei suutnud üüri maksta. Lapsepõlves kogetu, aga ka vanemate jutustatud lood leidsid hiljem tee Morrisoni teostesse ja said osaks tema raamatute maailmast.

Morrison lõpetas Howardi ülikooli ja sai magistrikraadi Cornelli ülikoolist. Kakskümmend aastat töötas ta toimetajana Random House’i kirjastuses ning ise kirjutama hakkas ta alles peaaegu 40-aastasena. Ta kirjutas esimest romaani «Kõige sinisem silm» («The Bluest Eye»), püüdes leida aega töö kõrvalt ja üksi kaht poega kasvatades.

Juba oma esimeses romaanis käsitleb Morrison teemasid, mis paelusid teda kogu elu: sageli traagilise mineviku kujutamine ühe inimese saatuse kaudu, naiste roll kogukonnas ja kogukonna mõju inimesele ning oma koha otsimine maailmas.

Morrisoni raamatud pole muidugi jäänud vaid kitsalt afroameerika kultuuri piiresse, need on saanud osaks maailmakirjandusest ning hinnatud ja loetud kõikjal.

Ajaks, mil ilmus Morrisoni kolmas romaan «Saalomoni ülemlaul» («The Song of Solomon», 1977) oli ta oma sõnade kohaselt hakanud mõistma, et kirjutamine on tema elus kesksel kohal ning just seda ta tahabki teha. Mustanahalise naiskirjanikuna tuntust saavutada ei olnud sugugi lihtne, kuid «Saalomoni ülemlaulu» võtsid väga hästi vastu nii lugejad kui ka kriitikud ning seda on sageli võrreldud Gabriel García Márquezi romaanidega. Pärimused, folkloor ja ajalugu põimuvad jutustusega noorest mehest, kes asub otsima perekonnale kuuluvat kulda, kuid tema retkest saab pigem teekond iseenda ja oma rahva leidmise ja mõistmiseni.

Morrisoni meistriteoseks peetakse ka eesti keeles ilmunud teost «Armas» («Beloved», 1987). Selle aluseks on tõestisündinud lugu 19. sajandi orjast, kes põgeneb istandusest koos oma beebieas tütrega. Kui teda tullakse kinni võtma, tapab ta tütre, sest ei taha, et tolle elu kulgeks orjuses. Raamatus on sellest möödunud kaheksateist aastat. Sethe on pääsenud orjusest ja vanglast ning elab koos oma elusoleva tütrega, keda ta traagiliste sündmuste ajal alles kandis.

Ühel päeval tuleb nende kodu ukse taha vaikiv noor tütarlaps, pisut vanem kui Sethe tütar, ja jääb nende juurde elama. Saab osaks nende elu igast tahust, nagu nende rahva traagiline ajalugu, millest pole pääsu, sest selle paine ei lase ennast unustada.

Samuti eesti keelde tõlgitud romaan «Džäss» («Jazz», 1992) jutustab juba hilisemast ajast, mil vabaks saanud orjad on liikunud linnadesse ja istandused on jäänud minevikku. Kaasa on nad siiski võtnud hinge ja mälestustesse jäänud alandused, kindlusetuse, aga ka igatsused, lootused ja muusika. Muusika, džässi rahutud rütmid saadavad nende elu suurlinnas ja selle muusika rütmis süttivad kired, sünnib armastus ja saabub surm.

Toni Morrisoni raamatutes kohtab väga harva valgeid inimesi. Nende maailma olemasolu on siiski tajutav ning kahe maailma kokkupuude afroameeriklastele midagi head ei tõota. Eelkõige aga kirjutab Morrison afroameerika maailma poeetilist lugu, milles on ohtralt vägivalda, ülekohut, vägistamisi ja mõrvu, aga ka oskust selle kõige kiuste ellu jääda, leida elus rõõmu, poeesiat ja lootust, oskust elada minevikutaagaga, murdumata selle raskuse all.

Kui Morrisonilt küsiti, miks ta kirjutab üksnes afroameerika kogemusest, vastas ta, et tema jaoks on oluline kirjutada just sellest, ning kui see saab osaks laiemast maailmast, siis seda parem. Ta leidis ka, et seda poleks vaja küsida, sest keegi ei küsinud Joyce’ilt, miks ta kirjutab iirlastest, või Tolstoilt, miks ta kirjutab venelastest.

Morrisoni raamatud pole muidugi jäänud vaid kitsalt afroameerika kultuuri piiresse, need on saanud osaks maailmakirjandusest ning hinnatud ja loetud kõikjal. Suur kirjanik on lahkunud, kuid ta on avanud ukse paljudele teistele, kes kirjutavad praegu ja tulevikus.