Masendavalt hea seriaal

«Fleabagi» stsenarist Phoebe Waller-Bridge mängib ise ka sarja nimitegelast. Foto: kaader seriaalist

See on vist üks paremaid komöödiasarju, mis viimasel ajal tehtud. «Fleabagi» ainuke puudus ongi ehk asjaolu, et seda on liiga vähe – kõigest kaks kuueosalist hooaega, mis mööduvad liiga kiiresti. «Fleabag» pole alati ehk kõige kergem vaatamine, ent ometi on pärast seda igati parem olla. Inimesena.

Tegemist on sissevaatega ühe noore briti naise ellu, kes üritab hakkama saada, kui tema parim sõbranna sooritab (kogemata) enesetapu. Süngetest oludest hoolimata on seriaal siiski liigutav, üllatav ning meeldivalt anarhilise loomuga. Sarja nimitegelast, kelle päris nime ei avaldata kunagi, räsivad lein ja üksindus, kuid ometi püüab ta jätta muljet, et temaga on kõik korras. Ta peab kadunud sõbranna mälestuseks üksinda üleval nende ühist meriseateemalist kohvikut ning proovib samal ajal oma võrdlemisi ettearvamatut isiklikku elu elada.

Fleabag on intelligentne, teravmeelne, kiimaline ning äärmiselt sümpaatne trikster, kellega on lihtne samastuda. Sarja looja Phoebe Waller-Bridge mängib teda täiesti relvitukstegeva sarmiga.

Peale mõnusalt jultunud, üleoleva suhtumise ning lõikava iroonia on Fleabagil ka võime aeg-ajalt otse kaamera poole pöörduda. See manööver võimaldab ta tegelaskujul öelda publikule seda, mida ta teiste eest varjaks – tema sarkastilised tähelepanekud on igati nauditavad. Ometi on tema suhtlus vaatajaga samuti performatiivne; säravate naljade taga on tunda leina ning eksistentsiaalset ängi.

Leina, seksi ning äpardunud kohviku ülalpidamise kõrvalt tuleb Fleabagil toime tulla ka oma perega, keda räsivad samuti omad eluraskused: peategelase õde on sümpaatne karjeristist neurootik, kelle abikaasa on esmaklassiline tõbras, ning õdede isa ei oska ennast korralikult täislausetega väljendada. Seevastu ei jäta Fleabagi võrratult ilge kasuema kunagi kasutamata võimalust kellelegi viisakalt halvasti öelda. (Viimast mängib hiilgavalt Oscari võitja Olivia Colman.)

Peale mõnusalt jultunud, üleoleva suhtumise ning lõikava iroonia on Fleabagil ka võime aeg-ajalt otse kaamera poole pöörduda.

Inimsuhted on seriaalis korraga naljakad ja usutavad; teiste ning enda soovide mõistmine polegi alati kõige lihtsam. Vaataja poole pöördumine mõjub seega väga intensiivselt. Paljastamine on samal ajal ka varjamine: üks võib sageli teiseks üle minna ning tihti tehakse mõlemat korraga. Ühelt poolt muutub peategelase maailm niimoodi vaatajale palju intiimsemaks, samas hakkab ka Fleabagi enda suhe vaatajasse aja jooksul mõneti teisenema. Mida see publikust teadlik olemine talle tegelikult annab?

Siinkohal tuleks rõhutada, et otse vaataja poole pöördumine pole selles sarjas mingi odav trikk, vaid peegeldabki otseselt loo keskmes olevaid inimlikke ja eksistentsiaalseid küsimusi. Enamik sarja tegelasi on ühel või teisel moel katkised ja isoleeritud, ent otsivad siiski teistega inimlikku kontakti – see pakub vaatajale palju nalja ja samas ka äratundmisrõõmu. Nõnda on sarja sisu ja vorm omavahel ilusas vastavuses. Waller-Bridge’i kõrval astuvad sarjas üles ka paljud teised suurepärased näitlejad. Peale juba mainitud Olivia Colmani astub teises hooajas üles ka «Sherlockis» sõgedat Moriartyt mänginud Andrew Scott.

Nii võibki öelda, et «Fleabag» ühendab endas mõnusa musta huumori, vastuolulised ja mitmetahulised karakterid, keerulised inimsuhted ning hoogsa süžee. Sageli toimib sarjas mitu huumoriregistrit korraga ja kõige koomilisemal hetkel võib juhtuda midagi kohutavalt traagilist ja vastupidi. Kõik killud on vaimukad, täiuslikult ajastatud, teravmeelsed ning mõnikord (ent mitte alati!) ootamatult sügavad. Ühtlasi on tajuda, et Waller-Bridge mõistab stsenaristina igat tegelast, ükskõik kui naljakas või vastik too ka ei oleks. Nii mõnelgi korral üllatavad tegelased korraga nii Fleabagi kui ka vaatajat. See on sügavalt inimlik.

«Fleabagi» tegelased pakuvad vaatajale palju nalja ja äratundmisrõõmu.

Ometi ei ole lugu autobiograafiline. «Fleabag» sai alguse kümneminutilise stand-up’ina, kui Waller-Bridge’ile esitati väljakutse publikule esitamiseks midagi ise kirjutada. Ta on ise hiljem öelnud, et kirjutas endale just sellise tegelaskuju, keda oli alati tahtnud mängida, kuid pole saanud. (Siinkohal tuleks ka ära mainida, et Phoebe Waller-Bridge oli ka jõhkra spioonitrilleri «Killing Eve» peastsenarist, see on oma iseloomult täiesti teistsugune sari kui «Fleabag», kuid samamoodi palju tunnustust saanud.) Stand-up’i lavalt arenes «Fleabagi» materjal esmalt edasi mononäidendiks ning alles hiljem sai sellest täispikk seriaal – alguses vaid üks hooaeg, seejärel ka teine.

Tänavu nomineeriti seesama teine hooaeg tervelt üheteistkümnele Emmy auhinnale ning kõik kriitikud on sarjast üksmeelselt sillas. Mõlemad «Fleabagi» hooajad on Rotten Tomatoesi veebilehel (koht, mis kogub kokku sarja või filmi kõik arvustused ning arvutab selle põhjal välja oma tunnustusprotsendi) saanud maksimumhinde 100 protsenti. Samas on sarja teine hooaeg tegelikult ehk isegi parem kui esimene… ehkki see ei tohiks enam väga võimalik olla.

Võrratult huligaanne, stiilne ja ilus. Masendavalt hea seriaal.

ARVUSTUS

«Fleabag»

Stsenarist Phoebe Waller-Bridge

Vaadatav Amazon Prime'ist

Osades Phoebe Waller-Bridge, Sian Clifford, Olivia Colman, Bill Paterson, Brett Gelman, Andrew Scott, Kristin Scott Thomas jt