Kuusalus toimus Eduard Ahrensi konverents

Eduard Ahrens.

FOTO: Erakogu

Eduard Ahrensi V konverents toimus 10. augustil Kuusalu pastoraadis, kus Ahrens (1803–1863) elas ja töötas kirikuõpetajana 30 aastat. Ta on maetud Kuusalu kalmistule. Ahrens oli tänapäevase eesti ortograafia looja ning oma aja kohta hea eesti keele grammatika autor („Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“, Tallinn 1843).

Sisutihe konverents keskendus nii Ahrensi tegevusele kui ka eesti ja soome keele suhetele. Ettekandjad olid Eestist ja Soomest. Kohalikud Kuusalu esinejad Sulev Valdmaa ja Ulvi Meier andsid avara ülevaate Kuusalu rannarahva ja Eduard Ahrensi tegemistest. Ulvi Meier Kolga muuseumist tõi huvitavaid näiteid kuusalulaste ja soomlaste suhetest läbi aegade, näiteks salaviinaveost ja selle abil rikkaks saamisest, soolakaubandusest, kalapüügist jm.

Kuulajad said teada, mida tähendasid sõnad soomepiim ja tuuleline. Soomepiima võtsid Kuusalust Soome saartele kala püüdma sõitvad kalurid kaasa ja see oli kuus kuni seitse nädalat hapendatud piim, mis oli hüva toit. Tuuleline oli ühes potis kokku segatud leivaraasud ja võisilm, mis kalaretkelt tagasi tulles viimaseks toidupalaks jäi, sageli anti ka külakostiks kodustele.  

Sulev Valdmaa keskendus Eduard Ahrensi isikule küsides, mis andmeid on leida tema elust. Ja vastas ise, et „siin majas on eesti riigikeele sünnikodu“. Just Kuusalu pastoraadis möödusid Ahrensi 30 viljakat elu- ja tööaastat. 2017. aastal avati pastoraadi ees Eduard Ahrensi mälestuskivi, millelt võib lugeda tema 1862. aastal väljaöeldud mõtet: „Minu grammatika ilmus liiga vara! Aeg, mil seda hinnata osatakse, on tulevikus!“ Täpselt niimoodi oligi. Nõukogude-aegsetest käsitlustest oli Ahrensi nimi kustutatud, ka tänapäeval võib Kuusalu turult leiab kohalikke elanikke, kes Ahrensi nime pole kuulnud ega tea midagi tema eesti keele grammatikast ega selle põhjapanevast osast meie keele kujunemisel.  

Soome keeleteadlased Hannu Remes Kajaanist ja Auli Hakulinen Helsingist selgitasid ja ilmestasid eesti ja soome keele suhtlustasandeid. Hannu Remes keskendus Eduard Ahrensi eesti keele grammatika ja soome teadlaste, eriti Elias Lönnroti (1802–1884) tegevuse kõrvutamisele. Auli Hakulinen tõi paralleele eesti ja soome keele grammatikate koostamisest. Tema ettekanne  teemal  „Eesti keele grammatika 1993 – Iso suomen kielioppi 2004 – Eesti keele varamu 2017: Kogemusi ja mälestusi grammatikatööst traditsiooni ja innovatiivsuse vahel“ oli väga haarav ja selles esitatud näited ning seisukohad kinnitasid, et mõlemal pool Soome lahte on keeleteadlased sammunud oma keelt uurides ja grammatikaid koostades nii eraldi kui ka koostööd tehes.       

Emakeele Seltsi asutamisest 1920. aastal ja Lauri Kettuse (1885–1963) osast selles kõneles Jüri Valge Tartust. Ilmunud „Kuusalu rannakeele sõnaraamatut“ tutvustas Piret Norvik Tallinnast. Sõnaraamat sisaldab üle 7000 märksõna ja pakub mitmekesist keeleainest randlastele, rannakeele õppijaile, õpetajaile ning uurijaile, aga ka kõigile teistele Kuusalu rannarahva keelest ja kultuurist huvitatuile. Kuusalu rannakeelt on räägitud Juminda ja Pärispea poolsaarel ning rannakülades Kaberneemest Salmistuni. Nii kummagi poolsaare kui ka läänepoolsete randlaste keeles on silmatorkavaid erisusi, ehk „igess kuoss ise viis, igess tuass ise taba“.

Kuusalu rannakeel on üks eesti kirderannikumurde vanapärasemaid ja omapärasemaid murrakuid. Nagu kirderannikumurdes üldiselt, puuduvad Kuusalu rannakeeles kaashäälikute peenendus ja hiline vältevaheldus. Seega palk 'töötasu' ja 'langetatud puutüvi' kõlavad ühtmoodi ning pole vahet kirjakeele teise- ja kolmandavältelistel sõnadel, näiteks hääldatakse omastav ja osastav kääne ühtmoodi sõnades ilm : ilma, kuer : kuera. Sulghäälikuid (g, k, b, p, d, t) tarvitatakse sageli kirjakeelest erinevalt. Nagu soome keeles, puudub Kuusalu rannamurrakus õ – seda asendab muu täishäälik (ehtu 'õhtu', ode 'õde', sana 'sõna', numm 'nõmm', öli või eli 'õli'). Tegusõna 3. pööre on alati tugevas astmes (ta otta(b) 'võtab', lugeb 'loeb', aga ma odan 'võtan', luen 'loen'). Iseloomulikumaid vormide erinevusi kirjakeelega võrreldes on näiteks seesütleva käände lõpp -ss (paadiss 'paadis'), pikemate sõnade lõputa ainsuse osastav (kaks ilusa kasuka  'kaks ilusat kasukat'), u- või i-lõpuline mitmuse osastav (johviku 'jõhvikaid', tuori muni 'tooreid mune'), mitmuse tunnuse ‑de- asemel ‑je- või ‑e- (verkujega ~ verkuega 'võrkudega').

Sõnaraamat on valminud Eesti Keele Instituudi ja Juminda Poolsaare Seltsi ühistööna, koostasid Piret Norvik ja Heli Kendra, toimetas Vilja Oja. „Kuusalu rannakeele sõnaraamat“ kuulub Eesti Keele Instituudi väikeste murdesõnastike sarja.

Konverentsi vaba mõttevahetuse käigus võtsid sõna Mati Erelt, Trivimi Velliste jt. Päeva lõpetas lauritsapäeva jumalateenistus ja XXXIII rahvusvahelise orelifestivali lõppkontsert Kuusalu kirikus, kus kuulajate hulgas istus auväärne Endel Taniloo abikaasaga. Ühtlasi oli kontsert ka austusavaldus orelimaestro Hugo Lepnurmele.

Ahrensi konverentsi korraldasid Laurentsiuse Selts, Emakeele Selts ja Kuusalu vallavalitsus, osalejaid oli Eesti Keele Kaitse Ühingust, Johannes Aaviku Seltsist jt kultuuriühendustest. Päeva juhatas Urve Läänemets Laurentsiuse Seltsist.

Tagasi üles