Kas siis selle maa keel tantsu tuules ei või igavikku omale otsida?

Evgebiya Victory Gonzalez Baieri Riigiballetist «Paquita» variatsioonis. Foto: Rünno Lahesoo

Tänavused noorte balletigalad – balletikooli lõpukontsert ja balleti suvekooli lõpetav tantsuõhtu – on kindlasti kohad, kuhu tasub kutsuda nende noorte tulevasi tööandjaid. Aga mitte ainult galad: kui kohalikud trupijuhid saavad balletikooli õpilaste arengut näha kogu noorte koolis veedetud ajal, siis rahvusvaheline suvekool annab võimaluse näha eelkõige välismaiste noorte töö- ja õppevõimet kolme nädala jooksul. Publik aga saab eri riikide noori tantsijaid võrrelda ning asjatundlikum osa teha tähelepanekuid nende riikide balletitraditsioonide olemuse kohta.

Mõlema gala ülesehitus on sarnane: esimeses pooles näeb üksiknumbreid ja teises pooles just nendele noortele loodud lühiballetti – kingitus tantsijatele, kes saavad maitse suhu koosloomise võludest ja valudest ning on eriti hinnaline ajastul, mil balletitrupid kalduvad oma repertuaari mitte kohapeal looma, vaid sisse ostma.

Esmalt kevadisest balletikooli galast. Tänavune pikem originaallavastus oli Jevgeni Gribi «Noorusel pole vanust», inspireeritud Pablo Picasso nimetatud ütlusest ja tema eri eluperioodide loomingust. Lavastaja valik on meeldivalt ambitsioonikas: sissevaade loomeinimese siseilma, mitte lasteballett, lisaks balletikooli lõpetajatele ja õppuritele oli kaasatud ka Rahvusballeti tantsijad Alena Shkatula (Loovuse Tipu rollis), Oliver Jahelka ja Marcus Nilson (mõlemad Picasso sõjaaja perioodis), mis vaieldamatult on noortele, oma teekonda alustavatele tantsijatele innustuseks ning partneritena ka kindlustunnet pakkuvaks.