Viru Folgil iiri vaimsust otsimas

Publik Viru Folgil tantsimas. Foto: Heiko Kruusi

Selles, et iiri teema eestlastele korda läheb, pole üldse kahtlustki. Iirlased mõjuvad oma iiri asja ajades kuidagi koduselt omadena ja isegi need inimesed, kel Iirimaaga muud ei seostu, suudavad märksõnade, nagu Iiri stepptants, Iiri viski, Dublin või roheline ristikheinaleht, tekitada endas tunde, et teavad iiri kultuurist nii mõndagi. Rohkem ei pruugi ilmtingimata seoseid meenudagi, kuid positiivse suhtumise loomiseks piisab ka sellest. Iiri muusika hakkab kõrvus kõlama juba mõttest selle peale.

Tänavuse Viru Folgi festivalipublik näis iiri teemat nautivat lusti ja rõõmuga. Iiri tantsu vihuti nii õpitubades kui ka kontsertidel lavade ees. Ei saa öelda, et tantsijad või ka niisama kepsutajad publiku hulgas just enamuse oleksid moodustanud, aga need, kes teiste tantsuhimuliste seltsis iiri tantsu tantsida tahtsid, need seda ka said.

Iiri lauludega isikliku sideme loomise tarvis olid korraldajad festivali inforaamatusse trükkinud mõningate enam tuntud iiri laulude sõnad: „Whiskey in the Jar“, „Wild Rover“, „Molly Malone“. Need lood, lisaks ka „Drunken Sailor“, kordusid nii mõnelgi kontserdil ja küllap mõnigi kontserdikuulaja laulis vaikselt kaasa, kuigi masslaulmist tagasihoidlike eestlaste hulgas märgata ei olnud.