Woodstock 50 ehk laste ristisõda

Legendaarne Jimi Hendrix Woodstockil. August 1969. Foto: The Image Works/Topfoto

Woodstocki festival sündis 1969. aasta augusti keskpaigas muusikatööstuse jaoks pingelises ja murrangulises õhkkonnas. Isegi kriisis, kui soovite. Võib ka öelda, et omamoodi oli Woodstock isegi selle kriisi lahendus.

Et sellest aru saada, peaksime aga minema kaugemale, 1967. aasta juunisse, mil Montereys Californias korraldati «rahvusvaheline popmuusikafestival». Ja seos Woodstockiga on sügavam kui lihtsalt fakt, et kolm rokkmuusikaloo suurnime – Jimi Hendrix, Janis Joplin ja ansambel The Who – läksid ajalukku nii ühel kui ka teisel festivalil esinedes. Monterey praktika oli hilisemaid aastakümneid arvestades omamoodi kummaline. Esinejatele nimelt honorari õieti ei makstudki, ainult baaskulud said kaetud.

Artistidel oli voli oma etteasteid käsitleda kui promoüritusi, sest tõepoolest – näiteks Hendrix ja The Who esinesid Ühendriikides esimest korda. Publik jällegi ei pidanud tollase kombe kohaselt tingimata piletit ostma, kui just ei soovitud paremaid kohti lavale lähemal. Monterey festivalil ostuvõimalust eriti ei kasutatud, aga rahvast tuli kohale kuhjaga üle ootuste. Miks see oluline on? Aga just nimelt siit sai alguse radikaalne nihe selles, kuidas seni hoopis teiste kultuuriliste väärtuste ja esinemiskonventsioonidega harjunud muusikatööstus rokkmuusikuid kohtlema hakkas.

Võite ette kujutada kontserdipromootoreid ja plaaditööstureid endamisi tõdemas, et see muusika nimega rokk pole mood, mis mööda läheb. Pigem heiastus siit investeering tulevikku, uutesse staarihierarhiatesse, uutesse rituaalidesse laval ja massimeedias. Ja läksidki käima aastad täis intensiivset festivalide organiseerimist ning nüüd juba ka uute staaride vastastikust ülemaksmist. Monterey oli teetähis, millest alates rokkmuusik hakkas vähemalt Ühendriikides tähendama jõukust, isegi luksust ning aristokraatlikku, pahelist elustiili.

Rokkmuusikast sai rahamasin, mis üsna kiiresti võttis üles üha pöörasemad tuurid. Mis sest, et selle uue kultuuri alused olid justkui «valed» – napilt üle kahekümne eluaasta jõudnud nolgid on ühtäkki suutelised publikut mõjutama ning ei mingit karjääri ehitamist selle tavatähenduses. Ei mingeid ettevaatlikke, püüdlikke ja kobavaid samme proffide hoole all.

Praktilisemad pinged tekkisid sellest, et muusikatööstuse struktuur polnud millekski niisuguseks tegelikult valmis – näiteks kõik see, mis puudutas festivalide logistikat, oli üsna ebakindel ja asi polnud ainult toitlustuses või sanitaarteenustes. Kõige suuremaks probleemiks kujunes vägivald festivalidel. Omamoodi negatiivseks apoteoosiks kerkis selles mõttes Californias Palms Springsis toimunud kogunemine 1969. aasta aprilli esimestel päevadel. Seal kordus üha tuttavam valem: publikut tuli oodatust rohkem, algas sissetung festivalialale, politsei sekkus pisargaasi ja üksikute rahva sekka tulistatud laskude toel. Üle saja inimese sattus haiglasse, 250 vahistati.

Et Woodstocki festival New Yorgi osariigis, farmer Max Yasguri kahe ja poole ruutkilomeetri suurusel kinnistul kujunes teistsuguseks, oli paljudele ootamatu ja õnnelik kokkusattumus. Eriti arvestades seda, et esialgu polnud märgid kuigi head. Korraldajad ootasid 150 000 inimest, mis oli juba iseenesest tohutu arv. Aga tuli kolm korda rohkem.

15 august 1969. Woodstocki avatseremoonia. Foto: Mark Goff

Umbes samal ajal selgus, et plaanidesse sisse kirjutatud korrakaitsjad New Yorgist ütlesid ära. Et kõik õnnestus ohvrite ja suuremate probleemideta, oli iseenesest ime. Seda kergendustunnet võis välja lugeda ka Max Yasguri pöördumisest publiku poole Woodstocki kolmanda kontserdipäeva eel. Ta ütles, et veel kunagi pole «nõnda palju inimesi olnud korraga samas kohas», ja oli rahul sellega, kuidas rõõm muusikast inimesi rahumeelselt koos hoiab.

Aja jooksul on Woodstocki festivali nähtud väga mitmekesises võtmes, ka poliitilise meeleavaldusena või siis vähemalt kultuurilise trotsina. Kuid Yasguri tasakaalu otsiv sõnastus tabas ehk rohkem märki. See oli tegelikult ka tema isiklik missiooniprojekt. Ajal, mil Ameerika Ühendriigid olid üsna katki keset Vietnami sõda ja põlvkondlikke konflikte, soovis Yasgur teha asju kuidagi teisiti, piire ületades. See tõi talle naabrite viha ja kohtuasju, aga – kui ta kolm ja pool aastat hiljem südameataki tõttu suri – ka leheküljepikkuse nekroloogi ajakirjas Rolling Stone.

Nüüd tagantjärele me juba teame Woodstocki positiivsest õhustikust enam-vähem kõike, aga toonitada tuleb, et festival veenis ka oma kaasaegseid n-ö päev korraga. Lehepealkirjad olid algul umbusklikud ja negatiivse varjundiga, siis järjest leplikumad koos kerge triumfeeriva nüansiga siin ja seal. Seda on raske täpselt seletada, aga tundub, et ajakirjandus ka selle mõjuvõimsamas osas (näiteks New York Times) soovis uskuda mingisse terviklikku ja ühendatud Ameerikasse, millel on tulevikku.

Samas on kõiges Woodstocki ümber toimunus tagantjärele nähtav üks väga terava lõikega kari, mis võinuks saada saatuslikuks kui just mitte kogu festivalile, siis igatahes mälestusele ja peegeldusele temast küll. Nädal enne festivali, ööl vastu 9. augustit 1969, tappis Charles Mansoni «hipiperekond» Los Angeleses viis inimest. Tol hetkel oli see vaid uudis, sünge ja segane lugu, mille justiitslahenduseni jõuti alles oktoobris. Pole raske ette kujutada, mis juhtunuks, kui kõigi nonde sündmuste kogu õudus ja seosed kuju võtva rokk-kultuuriga oleksid avalikuks saanud just festivalipäevadel.

Kuid seda ahelreaktsiooni kellegi peas ei kujunenud ning tagantjärele on Woodstock saanud iseenesest seletamatu põlvkondliku õnnetunde sümboliks. Nagu laste ristisõda, kuid õnneliku lõpuga. Just 1960. aastad defineerisid järgnevate aegade jaoks noor olemise ja just Woodstock oli selle määratluse tuum. Hilisemad põlvkonnad on osutusi neile aegadele vastu võtnud tõrksalt mossitades ning tegelikult ongi neid raske ümber veenda. Igatahes ei anna seda küllap teha festivalil kõlanud muusika abiga. Keegi ei ütle küllap ka tänasel sünnipäeval, et see olnuks liiga hea ja mälestusväärne.

Korraldajad ootasid 150 000 inimest, mis oli juba iseenesest tohutu arv. Aga tuli kolm korda rohkem.

Tõsi, Woodstockis astusid üles tollased rokilavade tõmbenumbrid. Iseasi, et üldise arvamuse kohaselt ei näidanud suurt keegi neist esinedes oma parimat vormi. Esimesena tehti tõsisem 10 000-dollarise honorariga leping San Francisco bändiga Creedence Clearwater Revival. Kuid tolle aja mõttes kuninglikule honorarile vaatamata ei soostunud ansambel oma esinemisest tehtud salvestust hiljem avaldama. See ilmus täies mahus alles tänavu ja on omamoodi vastuolus sellega, milliseks bändi imago neile nii hittideküllasel järgmisel kümnendil kujunes – lärmakam, tahumatum, räpakam. Võib-olla ei soovinud John Fogerty ja bänd oma ambitsioone rikkuda.

Kaks esinejat said veelgi suurema esinemistasu – täna suhteliselt unustatud Blood, Sweat & Tears 15 000 ja tollal eriti kõrge lennuga, kuid peatselt traagiliselt langeva Jimi Hendrixi bänd 18 000. Esinejate loetelu tekitab küsimusi, eriti kui sinna kõrvale honorare vaadata. The Who oli üks kahest Briti bändist (Ten Years Afteri kõrval) ning tasustatud pigem ettevaatlikult. Suurt keegi ei meenuta nende etteastet festivali kõrghetkede seas, kuid õige kohe oli album bändi rokkooperiga «Tommy» Ühendriikide müügitabeli esikümnes ja sealt bänd sisuliselt enam ei lahkunud.

Crosby, Stills, Nash & Young oli päris oma karjääri alguses ning ka nende etteaste festivalil tundub tähendusrikas eeskätt neliku hilisema lavamenu (ja kolossaalsete honoraride) valguses. Santana teenis oma etteaste eest lepingupõhiselt tegelikult vaid krosse, kuid kaheksaminutiline instrumentaal «Soul Sacrifice» jõudis Woodstocki kogumikplaadile ning tõi neile plaadifirma Columbia soosingu koos võimsa läbimüügiga veel selsamal aastal.

Kokku enam kui 30 esineja seast tuleks mainida veel varalahkunud traagilist kangelannat Janis Joplinit, keda eriti Michael Wadleigh 1970. aastal valminud film Woodstocki ühe vaimse keskpunktina esile tõstab, ning ansamblit Sly and The Family Stone, kes oli üks väheseid tõsiselt võetavalt edukaid erandeid aastal, mil mustanahaliste muusikute rhythm & blues valgete rokkarite pretensioonide ees pigem taandus. Kuid veel kord – asi pole muusikas. Sest Woodstock oli ja on müstifitseeritud hoopis muude tegurite kaudu.

Just 1960. aastad defineerisid järgnevate aegade jaoks noor olemise ja just Woodstock oli selle määratluse tuum.

Umbes 1960. aastate keskpaigast oli rokkmuusika õppinud selgeks ühe oma keskse vastanduse, mis enesele teatavaid variatsioone lubades pole kadunud tänaseni. Ühele poole jäi «autentne» väljendus, teisale «kommerts» ning vähe sellest – esimest tuli mõistetavalt kaitsta tolle teise eest. «Autentsuse» idee puudutab kommunikatsiooni, retooriliste võtete arsenali, mille kaudu tunneme ära, et meiega räägitakse tõtt.

Siin on rokk-kultuuris põhimõtteliselt olemas olnud kaks strateegiat. Esiteks käsitlus sellest muusikast kui teatavast uuest folkloorist, mis koondub jagatud kogemuste ja väärtuste ümber. Sellisel kujul poleks ka Woodstocki tegelik tähendus leitav mitte üksikute artistide muusikalistest etteastetest, vaid pigem tema publikust. Tõde on sügaval, kuid ta paistab kätte festivaliplatsile kogunenud inimestest. Kes oskab, loeb märke publiku hingamise ühtsest rütmist, tajub võnkeid, mida muusika nende kehades tekitab. Woodstock räägib inimestest, kes teavad midagi, mida teised ei tea ega mõista.

Teine tõerääkimise arhetüüp seostub individuaalse ja mitte kollektiivsega – mitte traditsiooni ja ühiskogemusega, vaid pigem kõrvalekaldega sellest, mida oleme harjunud ühiselt omaks pidama. See on romantilise kunstimudeli ülekandumine praegusaega, mida rokis nii sageli võib kohata – individuaalne orgaaniline loomeakt, mis justkui loodusest välja kasvades on universaalse jõuga.

Legendaarne Jimi Hendrix esinemas Woodstocki festivalil. Foto: Larry C. Morris

Woodstocki festivali kaalukaim hetk liitis tegelikult need mõlemad poolused. Oma aja kohta massiivse honorariga üritust lõpetama palgatud Jimi Hendrix jõudis (paljuski vihmast tingitud) tehniliste pauside tõttu lavale alles kell kaheksa hommikul ja seisis vastamisi nii umbes 30 000 – 40 000 inimesega – vähem kui kümnendikuga festivalipublikust. Wadleigh’ film, mis tegelikult Hendrixi etteaste tõeliselt tuntuks tegigi, näitab tühja ja räsitud maapinda, mis on kaetud mudaste mahajäetud magamiskottidega. Keegi kuskil võrdles seda vaatepilti lahinguväljaga pärast lahingut.

Hendrix palus publikul ennast mitte segada lasta, sest nad lihtsalt «jämmivad» pisut, ja joonistas pahaaimamatute pilkude all peagi välja kogu rokk-kultuuri ühe kõige mõjusama sümboli läbi aegade. Kui kõrvalseisjale on vaja selgeks teha Woodstocki toimejõudu, mängitakse neile just seda – Hendrixi versiooni Ühendriikide hümnist «Star Spangled Banner». Mängitakse ilmselt liigagi optimistlikult, sest tegelikult see lugu midagi iseenesest selgemaks ei tee.

Paljud polnud tookord rahul ja võtsid Hendrixi versiooni kui moonutust, isegi kui pilastust. Hendrix ütles vastu, et tema arust on see ilus. Sellega ei vaidle enam keegi, kuid ikkagi jääb nende nelja ja poole minuti tõlgendamine igaühe enda teha. Minu jaoks oli Hendrixi esitus teatavat laadi ühendav (sala)keel, milles kõigil, kes toona lava ette olid jäänud (ja kõigil, kes seda aastate jooksul salvestustel kuulsid), oli võimalik osaleda.

Siin on mitu aspekti. Vasakpoolsed kultuuriteoreetikud, nagu Guy Debord või Herbert Marcuse, olid siin ja seal unistanud uuest kõneviisist, mis trotsiks kapitalismi loodud inimsuhete ühemõõtmelist piiratust. Praegusel juhul tohiksime siis rääkida rokkmuusika õõnestavast jõust. Teisalt polnud Ühendriikide nn kontrakultuur (mille sümbol Woodstock ju on) mitte tingimata vasakpoolne selle marksistlikus tähenduses.

Pigem oli see katse Ameerikat uuesti luua, sest eelmine oli noore põlvkonna arvates kinni jooksnud ja luhtunud, komistanud võõrandumisse ja inimsuhete madalusse ning kaotanud ennast sõtta, mida polnud võimalik võita. Võib väita, et kontrakultuuri võtmekategooria oli ruum – vaba ruum, mida Ameerika ju oma loomult oli, kuid mis tsivilisatsiooni edenedes ja majanduslike protsesside hoogustudes kaduma oli läinud.

Hendrixi visioon Ameerika Ühendriikidest oli just selline ruumi avardamise katse. Lihtsama retseptsiooni jaoks võis olla lugu Vietnami sõjast, sest Hendrixi kitarri müra aimas (ehk) järele lennukeid ja pommide langemist, kuid siin kõlas koos palju mitmesuguseid vibratsioone: religioosset hardust, hirme, erootilist ekstaasi, ka patriotismi. Niipalju kui tema malbe natuur seda lubas, oli Jimi Hendrix (ühe oma biograafia autori sõnul) «antikommunist». Igatahes ta toetas Vietnami sõda. Aga ta rääkis salajases ja erilises keeles oma loo ja kes jaksas, viis selle koju kaasa.

Kaader dokumentaalfilmist «Woodstock – 3 Days of Peace and Music». Foto: Akg-images

Põhimõtteliselt, sümboolselt tõmbas see «Star Spangled Banner» Woodstockile joone alla. Veidi enam kui aasta pärast olid surnud festivali peategelased Hendrix ja Janis Joplin. Veel enne seda, 1969. aasta detsembris, toimus läänerannikul festival esialgse egiidi all «Woodstock West», mida maailm mäletab inimohvrigi nõudnud Altamonti festivali nime all – mäletab vastumeelselt, mäletab kui ühe ajastu lõppu.

Uus tundestruktuur uue kümnendi jaoks kehtestus õige varsti – jõhker ja jõuline, nõudlik ja professionaalne… Võtke Rolling Stones oma staadioniformaadis, võtke Led Zeppelin… Kusagil liikusid samal ajal kuulujutud uutest festivalidest. Lehed trükkisid ära kes teab millel põhinevaid unelmaid miljonilisest publikust. Räägiti Suurest kanjonist kui uue festivali toimumispaigast, siis pidi John Lennon öeldavasti Kanadas midagi organiseerima. Mingit tõsiselt võetavat mentaalset jätku Woodstockile ometi ei tulnud. Rokkmuusika liikus edasi ja tärganud punk naeris meenutused ammustest aegadest välja. New Musical Expressi kaks sõjakat ajakirjanikku Julie Burchill ja Tony Parsons osatasid oma 1978. aasta raamatus «The Boy Looked At Johnny» Woodstocki idealismi võltsi loomust – näiteks seda, kuidas hipid festivaliplatsil end armeel toiduga varustada lubasid. Nende raamatu alapealkiri oli tõlkes «Nekroloog rokkmuusikale».

Aga see viimane argument ei pidanud muidugi paika. Just Woodstocki festival andis popkultuurile uue meelelahutusmaatriksi, staadioniartistid ja staadionipubliku, hulga massirituaale, mida uus kümnend lihvis ja kohendas. See pole iseenesest ei hea ega halb. See on nagu on.

Mis Woodstocki idealismi puutub, siis sellega on lood kummastavad ja äraspidised. See festival on nõnda hästi ja erilisena ajaloost välja tõstetud, et toimib nagu surnud punkt. Aga jah – selline surnud punkt, mis paljude jaoks on üha ja üha elujõuline.

Woodstocki muusikafestival

Toimus 15.–18. augustini 1969.

Esinesid Jimi Hendrix, Janis Joplin, The Who, Creedence Clearwater Revival, Santana, Grateful Dead, Jefferson Airplane jpt.