/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/08/14/12466161t1h6e66.jpg)
Kurb teade Tõnu Aava lahkumisest äratab (teatri)mälus kaleidoskoobi tema rollidest, lugudest, lauludest. On neid ju hea hulk nähtud teatrilaval, kino- ja teleekraanil, kuuldud raadios.
Hüvasti, Tõnu Aav...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap ühele meenuvad Tõnu Aava loetud «Onu Remuse jutud» ja teisele vahva sõduri Švejki reibas «teatan alandlikult...». Mul hakkas mälus kumisema Juhan Smuuli Muhu monoloog «Suvitajad», Aava intonatsioonid, Ärni, Kohviveski, kogu see mansahvt – üks lemmikumaid vinüülplaate. Teatrilavalgi alustas Tõnu Aav Smuuliga, diplomilavastuses «Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol» (lavastaja Voldemar Panso, 1960) ning on mänginud kogunisti Kihnu Jõnni (Panso 1964. aasta lavastusse jõudis Aav Jõnnina 1968. aastal).
Sekund hiljem tuli meelde, kui oluliseks pidas Tõnu Aav Bertolt Brechti poeemi «Laste ristiretk 1939». Ta luges seda valusat teksti juba üsna lavatee alguses. Nii et huumor ja traagika käsikäes. Kui mõelda kvartetiks Smuul, Brecht, Hašek ja Chandler, saab aimu Aava loomingu amplituudist. Loomulikult sellest nimenelikust ei piisa.
:format(webp)/nginx/o/2019/08/14/12466160t1hc217.jpg)
Pärast Panso kooli I lennu (1957–1961) lõpetamist sai Tõnu Aavast Eesti Draamateatri näitleja, kuigi tollal kandis teater pikemat nime. Oma koduteatrile jäi ta truuks lõpuni. Rolle kogunes 150 ringis. Aav on töötanud väga erinevate lavastajatega, alates koostööst õpetaja Panso ja kursusevenna Mikk Mikiveriga, kuni Hendrik Toompere ja Ingomar Vihmarini.
Mu esimesed vahetud teatrielamused on 1970ndate algusest, kui Tõnu Aaval oli juba mängitud ligi poolsada rolli. Aga teatrimaastikul õnneks ei pääse mälestuste mälestustest, need Tammsaare sõnad kannavadki meie ühismälu.
Üks tema esimesi rolle, mida mäletan detailselt, ongi Tammsaare Vargamäelt: Oru Eedi Panso lavastuses «Inimene ja inimene», «Tõe ja õiguse» V osa põhjal (1972). Eedi, see Karla aruta poeg, kes tahtis ilusa tüdruku Tiinaga rammu katsuda, sest tüdrukud teevad meheks. Traagiline ja koomiline, nukker ja salalik, liigutav ja kardetav igavene laps Eedi, kes jäigi Vargamäel kadunuks.
Ja samal aastal elegantne roll Panso hoopis teist masti lavastuses, Hermann Bahri salongikomöödias «Mees, naine ja kontsert»: Aav mängis Franz Jurat, intelligentset humoorikat meest, kes kaitsekihina pruukis rõõmsat lihtsameelsust. Teatrilooliselt on muide imetore, et esmalavastuse peaosaline Eino Baskin lavastas komöödia «Mees, naine ja kontsert» uuesti veerand sajandit hiljem (1996), siis mängis Tõnu Aav lustiga Pollingeri.
Aga doktor Jura rollile mõeldes: kas polegi näilik naiivsus, põhimõtteline optimism, lahe sõbralikkus üks Aava lavaelude läbiv tundetoon? Mitte ainult, mitte tingimata üdini helge loomus, tihtilugu ka enesekaitse, kord vaistlikum, kord teadlikum. Seda tõugu inimesi sildistatakse vahel luuseriteks. Mõistatuslik märksõna: eluvale. Mis võib viia elutõe talumise ja talumatuseni; või elu armutuse ülekavaldamiseni. Eks haaku see ka Švejki vahvusega?
Huvitava nähtusena püsib teatriloos Aleksandr Gelmani «Ühe koosoleku protokoll» (lavastaja Voldemar Panso, 1976), mis peaks raudselt jääma oma aja peegliks, aga meistrite esituses mustvalge telesalvestusena toimib nüüdki kaasakiskuvalt, sisuliselt.
Tõnu Aav 33. ehitusvalitsuse brigadiri Potapovi rollis kannab oma teemat, ligimesi usaldava aususe ja näilise lihtsameelsuse piiri suhtelisust, inimese headusetuuma austamist. Nagu ka näitleja nimekaim Tõnu, Enn Vetemaa «Roosiaias», samal 1976. aastal: mees, kes keset aja(loo)haavu ei lase kibestumisel, kättemaksul, sarkasmil oma hinge söövitada.
Komöödia tähendab ideaalis tragikomöödiat ja see sobis Tõnu Aavale, kes elas kahte teatrimaski ühtesulatavais rollides absoluutse žanritajuga. Naeru all varjul kas tõsinukram poolus või mõistev kõrvalpilk inimlikule naeruväärsusele. Härra Szücz (Károly Szakonyi «Saateviga», lavastaja Ago-Endrik Kerge, 1979), nii rahul turvalise invaliidistaatusega, et keeldus imest. Reg (Alan Ayckbourni «Norman Vallutaja», lavastaja Evald Hermaküla, 1985), mine võta kinni, kas lapse- ja lihtsameelne mehike või kodurahu huvides tuhvlialust mängiv sell, sümpaatne nii või naa.
Sama loogikat pidi kõndides on komöödiaklassikas ekstra Tõnu Aavale kirjutatud Molière’i härra Jourdain, «Kodanlasest aadlimehe» pearoll, mida Lembit Petersoni 1990. aasta lavastus kinnitas. Samuti mõtles Aavale mister Shaw, tema mõtteid luges Roman Baskin, kelle lavastuses «Südamete murdumise maja» (2003) sündis boss Mangani osa. Praegu avastan, et Tõnu Aav on saanud teatri aastapreemia nii «Ühe koosoleku protokolli», «Kodanlasest aadlimehe» kui «Südamete murdumise maja» osatäitmiste eest. Ja ei need ole ainsad tunnustused.
/nginx/o/2019/08/14/12466162t1hf17c.jpg)
Veel üks Tõnu Aavale endale meelepärane persoon oli õppejõud Frank (Willy Russelli «Rita koolitus», lavastaja Raivo Trass, 1987), kes hoolivalt sobitub nn luuserite süsteemi. Temast mõeldes selgineb veel üks tunnusjoon Aava lavaeludes: ei meenugi lootusetuid, naeratuseta finaale. Hiljuti korrati televersiooni Andrus Kivirähki näidendist «Uus jõuluvana» (lavastaja Andrus Vaarik, 2003). Tõnu Aava tegelane Heldur, südamlik napsutaja, peab oma jõuluvanamantli ja üksiti elurolli üle andma kellelegi nooremale, aga kuidagi ei raatsi. Teda vaadates sai nutta ja naerda.
Tõnu Aava mängitud rollid jäävad temale. Ja jäävad meiega.
P. S. Tahtsin tänada teid, Tõnu Aav, ühe ammuse hetke eest. See oli juhuslik vestlus, teatribussis, ringreisilt koju sõites. Ei mäleta, mis linnast ja mis lavastusega, aga sattusime kõrvuti istuma. Ju rääkisime teatrist ja millestki muust. Aga selgesti on meeles, et korraks puudutasime sõnadega tähistaevast ja seda tunnet, mida tunneb inimlaps sinna üles vaadates. See habras kahekõne on hinge jäänud. Aitäh.