Inimesed on igavad, kuid ta on midagi muud

Father John Misty. Foto: Krists Luhaers

On kahtlemata liigutavalt kaunis, kui eksistentsiaalne valu ja alastatus, mida inimesed on võimelised iseendale ja üksteisele pakkuma, kõlab kaunilt kokku indie-meloodilise biidiga. Eriti kui selle tausta meeleolustavad kelmikad sõnad, immitsenud läbi komöödiast, eneseirooniast- ja vihast, aga ka ühiskonnakriitikast. Kuid ennekõike puhtast ja lahtise südamega paberile kantud lembest.

Jean-Paul Sartre nentis «Olemises ja eimiskis», et armastus ja iha on suuresti seotud sooviga olla kujutis, täpne figuur sellest, mida ihaleb teine inimene. Inimene, keda me ise armastame. Meil puudub täsmaline nägemus sellest, mis on see, mida teine inimene meie juures armastab, imetleb.