Stiilipuhas külm juhtum
Teleseriaali «Mindhunter» arvustus

Tellijale
avatud

Kaader seriaalist «Mindhunter». Sarimõrvar Ed Kemper (Cameron Britton) Holden Fordiga (Jonathan Groff) õrnutsemas.

FOTO: Netflix

Kuidas ülistada kriminaalsust niimoodi, et vaataja siiski ebamugavusest tooliserval nihelema hakkab? Võta kamaluga Ameerika ajaloo kõige kurikuulsamaid sarimõrvareid, ämbriga psühholoogiat, neurootiline noor ja nägus FBI agent, tema vanem ja kogenum paarimees ja David Fincheri masinlikult külm käekiri. Kokku tuleb üks viimaste aastate paeluvaim ja põnevaim krimisari.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Praeguses tõeliste kuritegude lembuses, mis inimesi vallanud on (Netflixi oma «Making a Murderer» või «Conversations with a Killer: The Ted Bundy Tapes»), on «Mindhunteri» valmimine igati mõistetav. Inspireeritud tõestisündinud juhtumitest 1970. aastatel, kahest päris agendist, kes otsustavad hakata kuritegude lahendamiseks tegema psühholoogilist süvaanalüüsi, vesteldes sarimõrvaritega, ehk nagu nemad neid tol ajal nimetasid, «korduvate mõrvaritega», et hakata looma veel tabamata sarimõrvarite profiile.

Kui esimene hooaeg oli täielikult keskendunud meetodile, siis teine hooaeg lubab veel lapsekingades oleva meetodi praktikasse viia. Teine hooaeg algab vanade jamade klaarimisest. Õnneks on Quantico uus direktor (Michael Cerveris) agent Holden Fordi (Jonathan Groff) ja Bill Tenchi (Holt McCallany) loodud menetluse suhtes nii soosiv, et annab neile vabad käed ja uue võimaluse oma meetodit arendada.

Tagasi üles