Tööpäev täis takistusi, viivitusi ja kõrvalekaldeid
Mängufilmi «Anna mulle vabadus» arvustus

Lauren «Lolo» Spencer ja Chris Galust omatehtud vinüülimängijaga filmis «Anna mulle vabadus».

FOTO: Kaader filmist

Film «Anna mulle vabadus» on pööreterohke ja ebatavaline, kuid sügavalt inimlik tragikomöödia, mis kasvatab esimeses pooles sedavõrd hästi narratiivset pinget ja empaatiat tegelaste suhtes, et jõuab rahuldava emotsionaalse kulminatsioonini ka siis, kui tundub, et vahepeal sai kütus otsa ning lõpuni sõidetakse pelgalt aurude peal.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Režissöör-stsenarist Kirill Mihhanovski ja kaasstsenarist Alice Austen on saanud Kickstarteri kasina rahastuse toel hakkama kavalalt meelelahutusliku linateosega. Ühelt poolt on filmis kuhjaga lihtsat ja hästi toimivat situatsioonikoomikat. Teisalt on süžee kaasahaaravalt etteaimamatu, täis riuklikke pöördeid, mis väldivad tüüpilisi pingekasvatustrikke ning mõjuvad värskelt.

Kolmandast küljest on film aga peenelt mitmekihiline, kujutades marginaalseid inimrühmi (puudega inimesed, rahvusvähemused) sügavalt lõhestunud ühiskondlike suhetega Ühendriikides. Lisaks mõjub linateos oma lahtise lõpuga pigem võimsa üldinimliku kinematograafilise essee kui žanripuhta tragikomöödiana.

Peategelase, Milwaukee linnas invabussi juhtiva 25-aastase vene emigrandi Vici (Chris Galust) lugu põhineb Mihhanovski isiklikel kogemustel ja koosneb ühestainsast talvisest tööpäevast. Film on üles võetud dokumentalistliku realismi stiilis, peategelasele järgneva, kohati kõikuva kaameraga. Mihhanovski enda aastatepikkuse meditsiinitransportööri kogemuse kokkusulatamine üheks tööpäevaks lisab teose realistlikule laadile ka fantastilis-allegoorilise maigu.

Tagasi üles