Saabun Skeneraatorile moodsa hilinemise ja lahtise meelega reede õhtupoolikul. Kaameraakud on täis, mälukaardid tühjad ja minus suriseb mõnus ootusärevus, mida toidab lavalt kostev teise bändi Maan Tomu nõiduslik ja õhuliselt tume muusika.
Isegi rohkem kui festivali line-up on mind siia meelitanud Skeneraatorit ümbritsev mõttelaad ja varasematel aastatel üritust väisanud sõprade head sõnad. Tundub, et tegu on jäädvustamisväärilise ettevõtmisega, ja tunnen juba ette puhast rõõmu võimalusest anda oma panus võrdlemisi väikese kogukonna enesekehtestamisse.
Ajal, mil igal nädalavahetusel toimub üle Eesti ridamisi festivale, mille esinejate nimekirjad suuremal või vähemal määral kattuvad, ei püüa Skeneraator kellegagi sarnaneda. Nii ei leia end Eesti esimese desert-festina tutvustava ürituse mitmekesisest line-up’ist ühtegi peibutusparti, kes oma laiemale üldsusele tuntud nimega võiks siia ekslikult masse juurde meelitada. Ürituse fookus ja sihtgrupp on kindlalt paigas ja on algusest peale selge, et kõik, mis juhtuma hakkab, on täpselt selline, nagu ta olema peab.