Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/08/29/14796618t1h017c.jpg)
/nginx/o/2019/08/21/12487980t1hc989.jpg)
«Planeet Harmoonia» on lavastus, kus lugu jutustab teksti asemel pilt, kus kõrvu tungib osavalt viimistletud helikeel ja kus vaatajat kõnetab ühiskonnakriitiline sõnum. See hilisõhtu Pirita kloostri võimsate varemete vahel paneb nõnda segunema visuaalteatri, muusikateatri ja poliitilise teatri, tuues ilmavalgele mastaapse ja mitmekülgse lavastuse. Kolm osist moodustavad laval küll ühtse terviku, ent sobivad leheveergudel ka eraldi lahkamiseks. Kes kolmest niisiis vaimustas, kes arenguruumi näitas?
Birgitta festival, mille raames «Planeet Harmoonia» ainus etendus publiku ette toodi, tutvustab teose lavastajat Helen Rekkorit kui visuaalteatriühenduse Misanzen käilakuju ning visuaalteatrit ennast kui viimaste aastakümnete teatrimaailma suurt trendi. Maailma suur trend või mitte, kuid Eestis leidub seda liiki lavastusi sõnateatrist tunduvalt vähem.
Ka publikuarv on seetõttu pisem. Kuna segadust tekitab nii visuaalteatri mõiste kui ka sõnalembesele vaatajaskonnale võõras teatrikeel, kujunebki mainitud teatriliigist pahatihti nišitoode. Idee tuua prestiižsele muusikateatri festivalile nõnda veidi visuaalteatrit on igati teretulnud, sest tutvustab seni kitsama publikusegmendi huvisfääri kuulunud teatriliiki laiemale avalikkusele.