Tühikäigul töötav dialektika

Giuseppe Verdi «Trubaduur» Moskva Novaja Opera esituses. Foto: Kalev Lilleorg

Tänavu juba 15. korda toimunud Birgitta festivali ooperiprogramm on kujutanud enesest enamasti Venemaa ooperitruppide gastrolle, kusjuures koguni kümnel aastal on siin üles astunud külalised Moskvast. Enamasti on nendeks olnud Bolshoi Opera kaks nooremat ja väiksemat venda – Helikon ja Novaja –, kes hoolitsesid ühtlasi kordamööda eeskava eest Birgitta seitsmel esimesel toimumiskorral.

Ehkki sel kümnendil on Birgitta lavale pääsenud ooperitruppe ka teistest riikidest, korduvad Helikoni ja Novaja nimed selle festivali programmis otsekui refräänina. Tänavu oli taas Novaja kord. Varem on see teater Eestis etendusi andnud 2006. aastal Pärnu ooperipäevadel ning 2007., 2008. ja 2010. aastal Birgitta festivalil.

Läinud kolmapäeva õhtul ettekandele tulnud Charles Gounod’ «Faust» jätkab Prantsuse romantilise ooperi rehabiliteerimist ja kodustamist Eestis. Eelmise sajandi teisel poolel vastavad teosed (v.a Bizet’ «Carmen») mäletatavasti meie publiku ette eriti ei jõudnud.

Novaja «Faust» pärineb 2016. aastast ning kujutab lavastuslikult enesest läbikukkunud katset keerata see lugu tagasi Goethe algupärandi filosoofiliste konnotatsioonide juurde, millest kriminaalse käkerdusena mõjuvas libretos pole kahjuks suurt midagi järele jäänud.

Teose nimitegelane, eakas õpetlane Faust vahetab Goethe originaalis spirituaalse kapitali (surematu hing) bioloogilise kapitali (nooruse ajutine tagasitulek) vastu ning kehastab sellega alatiselt uutele teadmistele ja kogemustele avatud väsimatut vaimu, milles Oswald Spengler on näinud õhtumaa inimese kujundlikku koondkuju. See teos peaks ideaalis laenama oma dramaturgilise pinge ning kaasa- ja järelemõtlemist vääriva sisu küsimustest: kas see on hea diil? mida oma tagasiostetud noorusega peale hakata, millise ideaali teenimisele pühitseda ja ohverdada oma elu?