Ilmsi ja unes Jeruusalemma poole

Kirjanik Tiit Aleksejev. Foto: Konstantin Sednev

Üksteist aastat tagasi «Palverännuga» alguse saanud, kolm aastat hiljem «Kindla linnaga» jätkunud ning tänavu ilmunud «Müürideta aiaga» kaugeltki mitte lõppenud Tiit Aleksejevi sarja ehk lugu esimesest ristisõjast võib ilma kahtluseta pidada Eesti ajalooromaanide koorekihti kuuluvaks.

Tiit Aleksejevi loo peamine trump on selle fiktiivne jutustaja: minategelane, kes kõnnib teksti olemusele sobilikult mitme ilma piiril. Loos kohtab lugeja teda eelkõige kahes rollis: enamasti noore palverändurina, ent põhisisu raamivas jutustuses ka pool sajandit vanema kloostriaednikuna. Ta pärineb toona veel mittekristlikust Ida-Euroopast (kui lähtuda esimese köite lisadest, siis tõenäoliselt Eestist), kuid peagi saab temast kultuuriliselt provanslane ning «poliitiliselt» kuuluvuselt Toulouse’i krahvi mees.