Ivan Sergejev: kultuuri abil on võimalik oma olukorda muuta

Narva linna peaarhitekt ja projekti Narva 2024 juht Ivan Sergejev. Foto: Tairo Lutter

Narva on huvitav ja mitmel moel paradoksaalne linn. Muu hulgas on see ka üks Eesti linnadest, mis kandideerib aastal 2024 Euroopa kultuuripealinnaks. Ja juba on tunda, kuidas see kandideerimine on linnale palju uut energiat juurde andnud. Võit tähendaks, et Narva satuks kogu Euroopa huviorbiiti.

Kolmapäeval, 28. augustil teeb rahvusvaheline žürii oma ametliku otsuse teatavaks. Narva peaarhitekti ja projekti Narva 2024 juhi Ivan Sergejevi sõnul on kandideerimine võimaldanud linnal oma identiteeti ise defineerida. Rääkisime temaga Narva minevikust ja tulevikust.

Mis te ise arvate, mis on teie töös kõige tähtsam? Mis on see missioon, mida te täidate?

Isiklikus plaanis näen, et mu missioon on linnaarendus – kõikidest aspektidest. Nii mitmel viisil, kui ma saan. See ongi see, miks ma tegelen peale kõige muu ka kultuuripealinna projektiga. Või Station Narva festivaliga. Või teen igasuguseid väikeseid koolitusi.

Arhitektuur ja planeerimine ei piirdu ainult joonestamise või planeeringute väljatöötamisega. Pigem usun, et kõigepealt tuleb arendada inimesi, kes linnas elavad – siis need inimesed loovad enda ümber ise seda ruumi, mida nad tahavad. Seepärast ongi kultuuripealinn ja need festivalid. Need on linnaehituslikud asjad, mis arendavad linna mainet ja selle elanike soovi siin üldse aega veeta... Ja seeläbi arendavad nad ka linna. Siin on üldse mõtet ehitada ainult siis, kui inimesed tunnevad end koduselt, tunnevad, et on osa Narvast. Ja sellepärast ma tajun, et just selle tunde tekitamine on osa nii linnavalitsuse struktuuri missioonist üldisemalt kui ka kitsamalt minu isiklikust missioonist.

Mälu ja ajalugu. Mil määral võib Narva praeguses joonises või struktuuris tajuda hävitatud Narva tontlikku kohalolu? Kuidas see kummitus praegust linnapilti mõjutab?

See on väga hea küsimus. Seda kohalolu on tajuda ja ei ole ka. Ühelt poolt, kui siin ringi vaadata, siis seda vana Narvat siin eriti ei näe. Tegelikult on sellest veel alles jäänud ainult umbes 19 maja kogu Narva peale – varem oli tuhandeid. Pärast Teist maailmasõda kuulutati välja, et see hävitatud vanalinna ala pidi olema justkui muinsuskaitse all, ja siis hakati järk-järgult neid maju loetelust välja noppima, kuni lõpuks jäigi neid järele ainult käputäis. Ülejäänu lükati kokku ja ehitati see, mis meil praegu siin on. Selles mõttes on meil Narvas seda füüsilist mälu hävitatud päris tugevalt.