Tagantjärele armastus

Mati Sirkel ja Ralf Rothmann. Foto: Kris Moor

Saksa kirjanik Ralf­ Rothmann (snd 1953), kelle isa oli Teise maailmasõja viimasel kevadel 17-aastase noormehena rindele kutsutud, kirjutab oma 2015. aastal ilmunud ja samal aastal eesti keelde tõlgitud romaanis „Surra kevadel“ lahti oma isa võimaliku sõjaloo. Seda lugu ei kuulnud ta kunagi oma isalt, kes sõja asjus ainult vaikis. Romaan räägib kahest rindele saadetud sõbrast, kellest üks deserteerub, et minna tagasi oma lapseootel sõbranna juurde. Ta peetakse kinni ja lastakse maha. Tema sõber on saatuse tahtel mahalaskmiskomandos.

Tänavu kevadel külastas Rothmann kirjandusfestivali Prima Vista ja Goethe Instituudi külalisena Eestit. Vestlesime sel puhul nii sõjatraumadest, järelmälust, kirjutamise vajalikkusest kui ka keele eerosest.

Minult kui mäletamise temaatikaga tegelevalt kirjandusteadlaselt on sageli küsitud, kas kõikidest traumadest peab tingimata rääkima, kas mingeid teemasid ei võiks n-ö rahule jätta. Kuidas teie seda näete, miks ja kas peab vaikimist jutustamisega täitma?

Ma usun küll, et keelel on raviv toime ja seetõttu on ka vajalik sellest, mida teie traumaks nimetate, rääkida. Minu isal ei olnud selleks sõnu ega keelt, tema vaikimine oli keelelise abituse väljendus. Sest kui ma talt lapsena küsisin, mis temaga sõjas oli juhtunud, mida ta sõjas tegi, kas ta pidi ka inimesi maha laskma – laste küsimused on ju väga halastamatud –, siis ta vaatas alati abitult emale otsa ja küsis temalt: „Mis ma nüüd peaks ütlema?“

Romaanis „Surra kevadel“ on juttu ka rakumälust, sellest, et mingid kindlad traumeerivad kogemused või emotsioonid sündmustest antakse rakumälu kaudu järeltulevatele põlvedele edasi. Kuidas te ise tunnete, kas teie olete oma isa kaudu sõjast otseselt mõjutatud?

Ma olen alati olnud veendunud selles, et mu isa oli hea inimene, ka sõjas. Kuna ta oli kogu oma elu olnud hea ja armastusväärne inimene ja ma ei suutnud endale ette kujutada, et ta oleks kunagi midagi hirmsat teinud.

Ja ikkagi küsisin ma endalt, miks ma näen nii sageli unes, et mind lastakse maha. Ükskord rääkisin sel teemal ühe arstiga, isegi mitte teraapia eesmärgil, vaid kuna see arst oli mu tuttav. Ta ütles, et ma olen ilmselt pärinud oma isa trauma. Ses mõttes mõjub sõda ka mulle.

Kuid ikkagi ei saanud te oma isa lugu jutustada enne, kui isa oli juba surnud.

Minuga oli nii nagu paljude teistega, et ma sain alles pärast oma vanemate surma aru, kui väga ma tegelikult neid armastasin. Minu romaani kirjutamise peamine ajend ongi soov oma vanemaid armastades mõista. Kirjanik Peter Härtlingul on üks ilus väljend „tagantjärele armastus“. Nii tuleks ehk ka minu raamatut mõista.

Kas võib öelda, et kirjandusel või kirjutamisel on teatav lunastav toime? Kas seeläbi, et toimunud või ka kujuteldavalt toimunud sündmusi meenutatakse, saab lasta traumadel rahus puhata?

Ma usun küll, et kirjutamisel on autorile ja tõenäoliselt ka lugejale teatud mõttes teraapiline mõju. Aga see kindlasti ei ole autori eesmärk. Keegi ei istu maha raamatut kirjutama selleks, et alustada eneseteraapiat.

Samuti ei usu ma, et oleks vajalik neil asjul n-ö rahus puhata lasta, nagu te ütlete. Vastupidi, on oluline, et nendega järjepidevalt tegeletaks. Pärast romaani „Surra kevadel“ ilmumist öeldi mulle sageli: „Juba jälle üks raamat Teisest maailmasõjast. Kas seda on tingimata vaja?“

Aga mina ütlen: „Jah, on vaja.“ Sest iga põlvkond valgustab seda perioodi uuesti ja teistmoodi. Iga põlvkonna jaoks sünnivad sellest uued teadmised ja äratundmised. Ja iseäranis praegusel ajal Saksamaal, kus natsionaalsotsialism, rassism ja antisemiitlus uuesti kasvavad, on hädavajalik osutada sellele, kuidas need asjad toona alguse said ja kuhu nad välja viisid.

Oma Tartu kohtumisel rääkisite vägivallast ja rusikaõigusest oma lapsepõlves, sellestki, et seal piirkonnas, kus te üles kasvasite – Ruhri piirkonnas –, lahendati paljusid asju vägivalla kaudu. Ka perekonnas ei olnud teil otsest õrnust, pigem oli tavapärane, et asju lahendati afektiivselt, midagi lõhuti, karjuti. Eesti meediasse jõudis sel kevadel Eero Epneri põhjalik sissevaade perevägivalda (EE 8.05.2019). Olles ka ise selle temaatikaga tegelenud, olen endalt küsinud, kas eksisteerib otsene seos sõja järelmõjude, Eestis ka nõukogude aja ning tänapäevani jätkuvalt suure lähisuhtevägivalla vahel.

Kui sa oled üles kasvanud natsionaalsotsialismi ajal, nagu olid minu vanemad, siis sa ei tundnud ju midagi muud. Sel ajal seisnes pedagoogika teatavasti selles, et asjade üle ei arutatud, vaid sulle anti vastu näppe või kukalt, kui sa sõna ei kuulanud. Selle andsid vanemad lõppude lõppuks ikkagi ka oma lastele edasi. Iseäranis proletaarses miljöös, kust ma ka ise pärinen, ei arutletud. Seal öeldi, sa teed nüüd seda ja kui sa seda ei tee, siis saad vastu kuppu.

Mis seal keskkonnas toimus, seda peetakse praegu lapse väärkohtlemiseks. Tänapäeval ei kujuta keegi enam endale ette, et nii saab lapsi kasvatada. Siis peksti nii, et veri oli väljas, ja see ei tekitanud vanematel südametunnistuse piinu. Eksisteeris ka see nagu muuseas öeldud lause: „Mind see ju ka ei kahjustanud.“ Juba see lause ise näitab, kui sügav on tegelik kahju. Aga seda ei suutnud minu vanemad mõista.

Te kirjeldate oma romaanis uskumatult alandavaid olukordi. Porilombist vee joomine on üks üsna süütu näide. Kuid teie romaanide tegelased jäävad kogu alandusest hoolimata inimesteks ja inimlikuks. See on uskumatult suur saavutus ja mõjub minu hinnangul lunastavalt.

Võibolla on see seotud sellega, et kirjandus ei tohi olla ideoloogiline. Kirjanduse ülesanne ei ole pooli valida, ei ideoloogiaid ega inimgruppe eelistada, vaid näha inimest.

Kirjanikku ei iseloomusta mitte niivõrd keele meisterlikkus, vaid kaastunde ja sisseelamisvõime meistriks olemine. Seetõttu on ka nii, et iga kunstiteos, ka kõige tumedam, sisaldab peent valgusekiirt, utoopiat. Nimelt seda, et inimene on parem, kui me tast seni oskasime arvata ja oodata.

Keel on aga tugevalt seotud sellega, kuidas kaastunne üldse tekkida saab. Teie enda tekstid reedavad, et olete nii keele- kui ka sisseelamisvõime meister.

Teate, on olemas kirjandust, mis on kirjutatud üsna halvasti. Näiteks Dostojevski – tema romaanid ei ole käsitööaspektist vaadates kuigi head, seda märkas juba Hemingway. Kuid tema romaanid mõjuvad ja isegi väga. Need põhjustasid kogu põlvkonnas revolutsiooni. Kuidas on see võimalik? See pole pelgalt keele küsimus, vaid millegi muu. Asi on ju selles, kuidas suudab kirjanik lugejas tekitada tunde. Seda saab tekitada meisterlike lausete kaudu, aga seda saab luua ka tõeliste lausete kaudu.

Kas ma saan õigesti aru, et lause sisemine tõde, millest olete rääkinud, koosneb nii keeletajust kui ka kogemusest? Tartus sain teada, et olete töötanud ka kirikuteenrina ja et olete üles kasvanud katoliiklikus keskkonnas. Piibel ja piibitekstid on teie jaoks muuhulgas ka poeetilised allikad. Teie kogemused ulatuvad omakorda lõpututest juhutöödest kuni kaugete reisideni.

Kindlasti on nii, et kõik need ametid, mida ma pidanud olen, ja kõik reisid, mida ma olen ette võtnud, moodustavad minu eluülikooli, see on minu väljaõpe. Ja see ei ole sugugi olnud kõige halvem. Ma olen jätkuvalt arvamusel, et kirjandus, mis mind enim puudutab, annab mulle tunde, et autor teab, millest räägib, et ta ei ole kirjapandut pelgalt välja mõelnud, vaid on selle läbi elanud.

Kui rääkida lause sisemisest tõest, siis räägime veel millestki muust, teatavast käsitööaspektist. Sest keelel on ju rütmiline, kõlaline, aga ka värviloogika, kui väga tähelepanelikult kuulata. Seda loogikat üritan ma järgida. Vahel ma alustan mõnd lauset ja ma veel ei tea, kuidas ta lõpeb. Siis ma kuulatan sündivat ja kuulen, kuidas ta soovib lõppeda. See kõlab ehk mõnevõrra metafüüsiliselt, kuid just nii näeb välja minu argipäev.