Vikerkaar loeb. Spiraali lagunemine

Hermann Broch, "Kuutõbised". Foto: Raamat

Austria klassiku triloogias „Kuutõbised“ avaldub tõeline kirjanduslik virtuoossus. Hermann Broch (1886–1951) valdab meisterlikult eri stiile ja kujutamisviise ning aimab järele hääli. Ta teab, kuidas varieerida tempot, leida suurehitises kohad pisidetailidele, panna sümbolid ja juhtmotiivid üksteist võimendama, kuidas kombineerida lahus tegevusliinid polüfooniliseks tervikuks. Ta oskab kujutada kõrget ja labast, abstraktseid ideesid, tragikoomilisi ja irratsionaalseid inimsuhteid. Tal on omanäoline vaatenurk moodsale inimesele ja maailmale. Kuid see, mis Brochi teistest 20. sajandi modernismiklassikutest eristab, on iseloomulik umbusk kunsti vastu üldiselt, sealhulgas romaanikunsti vastu.

Kui Marcel Proust andus enesevaatlusele, mälu ja muljete õilistamisele, James Joyce banaalsuste estetiseerimisele, Thomas Mann mütoloogiliste tungide vaibumatu mõjujõu näitamisele, siis kõik nad seadsid oma romaanides esikohale kunsti ja kunstnikud. Broch aga suhtub nii esteetilisusse kui ka romaanižanri kahtlustavalt. Tema tegelased on keskpärased või üle keskmise juhmid – sest just niisuguste kaudu väljendub ajavaim kõige ilmekamalt. „Kuutõbised“ on ideeromaan – aga erinevalt Dostojevski, Gide’i või Huxley ideeromaanidest on selle ideeromaani tegelased ise mõttelagedad.

Wilhelm II aegsel Saksamaal toimuvaid sündmusi lahutavad 15-aastased intervallid: 1888, 1903, 1918. Esimene osa, „Pasenow ehk Romantika“ jutustab Preisi junkrust, tema suhetest isa, armukese, sõbra ja tulevase abikaasaga. Joachim von Pasenow’ romantilisus avaldub eelkõige konventsionaalses eluvõõruses. Ta usub jumalat, tal on aristokraatlikud arusaamad aust. Aga just see teeb ta inimsuhetes vastutusvõimetuks.

Pasenow’ probleeme aitab korda ajada endine kursusekaaslane sõjaväekoolist Eduard von Bertrand. Kuid tänu asemel suhtub Pasenow oma deklasseerunud kaaslasesse vaistliku kahtlustusega.

Teine osa, „Esch ehk Anarhia“ viib lugeja madalamasse miljöösse, töölisliikujate, väikeametnike, poodnike, homourgaste ja tsirkuseartistide maailma. Peategelane on vaimust vaevatud raamatupidaja August Esch. See alati õigust täis moodsa aja Luther on oma paranoilises õiglusejanus ja sihitus fanatismis valmis igaks kaabakluseks ja sulitembuks. Temagi imetleb ja vaenab Bertrandi, esitab tolle peale kaebuse – enne kui kuuleb viimase enesetapust.

Kolmanda osa, „Huguenau ehk Asjalikkuse“ sündmused hargnevad peamiselt ühes Lõuna-Saksa väikelinnas ilmasõja lõpukuudel. Pasenow’st on saanud garnisoniülem, Esch annab välja kohalikku ajalehte – nad leiavad teineteist usulises entusiasmis. Väikelinna sündmustesse sekkub väejooksik Wilhelm Huguenau, süütundeta, suisa heauskne lurjus, kes tunneb end sõjakaoses nagu kala vees: asub korraldama äriasju, punuma intriige, tapab revolutsioonimöllus Eschi.

Niisiis on peategelasteks autundega konformist, autundeta mässaja ja autundeta konformist. Need on justkui allakäiguspiraali kolm astet: nõrgenenud reaalsustajuga sentimentaalne ustavus ja klammerdumine formaalsuste külge; sektantlik fanatism ning sihitu hea ja kurja tunne; südametunnistuseta kaabaklik realism. Kõik tegelased käituvad irratsionaalselt, kannavad oma ihasid ja pahameelt ühelt inimeselt ja objektilt teisele meelevaldsete assotsiatsioonide põhjal. Ükski ei tea, mida ta teeb, kuid igaühe käitumine on üleni determineeritud suurtest muutustest aadete teispoolses struktuuris.

Esimene osa aimab järele Theodor Fontane küpset realismi. Teine osa meenutab – mitte küll stiili, kuid sotsiaalse miljöö poolest – „Kuutõbistega“ samal ajal ilmunud Alfred Döblini romaani „Berliin, Alexanderplatz“. Kõige eksperimentaalsem on kolmas osa, milles põimuvad viis paralleelset liini ja mitu žanri: pealugu Huguenau intriigidest, reportaaž sõjaväehaiglast, novell koduprouast Hanna Wendlingist, sonettidega läbipikitud lugu Päästearmee tüdruku ja ortodoksse juudi armastusest Berliinis. Viimast tähendab üles nälgiv kultuurifilosoof Bertrand Müller (kas Eduard von Bertrandi ümberkehastus?). Müller on ühtlasi fiktiivne autor kümneosalisele esseele „Väärtuste lagunemisest“, mis tõlgendab muuhulgas romaani ennast ja selle tegelasi.

Broch justkui ei usaldaks romaani võimet kõnelda tõtt iseenesest, romaanina, ning annab seega pika essee näol kaasa lugemisjuhendi. Brochil enesel olid laiad huvid ja teadmised filosoofia, täppis- ja ühiskonnateaduste vallas. Ta arvas, et romaan ei tohikski jääda kõigest romaaniks – romaani ülesanne on oma piiridest üha välja murda ja pakkuda uusi teadmisi, uut tunnetust. Romaan sünnib kärsitusest väljendada tõdesid, mille analüütiliseks-kontseptuaalseks väljendamiseks ei ole teadus veel küpsenud.

Lisaks väärtusteoreetilisele esseele varustas Broch kirjastajaid lühiseletustega oma romaani kohta, mis on lisadena ka eesti väljaandesse tõlgitud. Neis ilmneb liigutav valehäbi puudumine oma saavutuste esiletõstmises, aga ka selged paralleelid romaani lülitatud esseega. „Väärtuste lagunemine“ algab mõtisklusega ajastu stiilist, selle üle, miks kaasaja kunstis on ornament muutunud võimatuks. (Ornament oli Austria fin de siècle’i miljöös keskne teema: arhitekt Adolf Loos oli kuulutanud selle kuriteoks, vt ka Egon Friedelli arutlusi „Uusaja kultuuriloos“.)

Sealt jõutakse ajavaimu muutlikkuseni ning esitatakse käsitlus väärtuste lagunemisest. Paganlikus maailmas on väärtusi lõpmata palju, iga olendi taga on oma vaim või jumalus. Monoteismis koondub kogu väärtus ainujumalasse, kellest kõik üksikväärtused on deduktiivselt tuletatavad. Moodsal ajal, st renessansist ja reformatsioonist alates jumal enam koondumispunktina ei toimi, kõik sirged muutuvad paralleelseks, kulgedes lõpmatusse.

Kristlik väärtusühtsus laguneb, iga valdkond hakkab toimima autonoomselt, oma paralleelsete väärtuste järgi: „kunst kunsti pärast“, „äri on äri“, „sõda on sõda“ jne. Eriti hulluks läheb asi siis, kui üks valdkond, nagu sõjandus või äri, hakkab ülejäänute üle domineerima. Siin on äratuntavad suure sotsioloogi Max Weberi mõtted väärtuste polüteismist, valdkondade diferentseerumisest ja lummuse kadumisest ratsionaalsuse ees. Erakirjades aimas Broch ette ilmasõjaaegsest nullpunktist ülesaamist ning naasmist platoonilise väärtusühtsuse poole.

Selline üliabstraktses žargoonis, sageli raskesti jälgitava argumentsatsiooniga esitatud kultuuripessimistlik skeem – koos arutlustega platonismi ja positivismi ning irratsionaalsuse, ratsionaalsuse ja üliratsionaalsuse dialektikast – peaks ilmselt toimima suurteesi või kondikavana, mida romaani kolm osa ja kolm peategelast näitlikustavad ning mis nendele ja moodsale maailmale üldisemalt seletust pakub.

Aga siin tundub olevat mingi tugev ebaklapp. „Kuutõbiseid“ lugedes tabas mind kogu aeg hämmastus, kuivõrd sageli läksid lahku minu esmahinnangud kujutatud tegelastele ja olukordadele ning autori enesetõlgendus nendest (eriti Bertrandi kuju, aga ka Pasenow’ jt puhul): asjad pole ju sugugi nii, nagu autor neid tõlgendab! Autor justkui ei saaks omaenda tegelastest ja sündmustest aru, vaid mõistab neid kitsalt, lihtsustavalt, valesti! Samas jälle: kuidas saab üks väike lugeja neis asjus autorist targem olla? Võib-olla on ta autori enesetõlgendusi ise valesti tõlgendanud jne?

„Väärtuste lagunemine“ ei ole ju lõppude lõpuks Hermann Brochi essee, vaid tema tegelase Bertrand Mülleri kirjutis. Ja seda tegelast vaadeldakse irooniliselt distantsilt. Kuid oma romaanivälistes kirjades kirjastajatele kõneleb Broch iseenda, mitte oma tegelase nimel ja tema jutt on enam-vähem seesama. Niimoodi sünnib peapööritustunne, mille tekitamine ei tundu autori taotluste hulka kuuluvat. Või siiski?

„Kuutõbised“ on olnud eesti kultuuris seni tuttav kaudselt, Brochi suure imetleja Milan Kundera esseeraamatu „Romaanikunst“ vahendusel (Loomingu Raamatukogu, 1998). Kundera raamatu kolmas osa ongi üleni pühendatud Brochi triloogia analüüsile. Eri liinide või häälte polüfoonilise kombineerimise võtet „Huguenaus“ peab Kundera järgimisväärseks leiutiseks ning ta on seda oma romaanides edasi arendanud. Kuid tallegi tundus, et „Väärtuste lagunemise“ essee ei ole piisavalt relativeeritud ja romaanimaailmaga lõimitud: „Suurepärast esseed väärtuste allakäigust, mis on küll esitatud ühe romaanitegelase poolt kirjutatud tekstina, võib siiski kergesti mõista kui autori arutluskäiku, romaani tõde, kokkuvõtet ja teesi, mis rikub romaani ruumi hädavajaliku suhtelisuse.“

Niivõrd ambitsioonika, meisterliku ja otsingulise teose puhul võib sedagi pinget või riket võtta lõppkokkuvõttes aga voorusena – mõtlemise kannustajana. Pealegi on teema, mis 1930ndatel Brochi nagu paljusid tema kaasaegseid mõtlejaid vaevas ja mis sõjajärgsel ajal unarule jäi, nimelt masside psühholoogia, taas kord aktuaalseks tõusnud. Ja millest meie juhtkirjanikud ja poliitikud praegusel ajal kõige rohkem pajatavad kui mitte väärtustest ja nende lagunemisest?

Hermann Broch
„Kuutõbised“
Tõlkinud Mati Sirkel
EKSA, 2019
791 lk

Hermann Broch, "Kuutõbised". Foto: Raamat