Palju pahandust pulmadega

Pruutkleit ja kaheraudne: näeb välja nagu mõni Quentin Tarantino film, aga pole seda. Samara Weaving vaimukas õudusfilmis «Pulmaöö peitusemäng». Foto: Kaader filmist

Teadagi, et ülirikkad pole just päris normaalsed inimesed. Õuduskomöödias «Pulmaöö peitusemäng» saab see tõdemus hoopis uue tähenduse, kui orvuna sirgunud tagasihoidlik Grace abiellub lauamänguimpeeriumi pealt hiigelvaranduse teeninud Le Domas'de perekonna noorima võsukese Danieliga. Pidu jääb aga üürikeseks, sest pere rituaalid muutuvad pimeduse saabudes üha pöörasemaks.

Le Domas'de verd tarretama panevate traditsioonide iseloomu avatakse vaatajale järgnevate sündmuste keskel samm-sammult. Ma ei reeda siiski kuigi palju, kui ütlen, et iga uue tulija klanni initsieerimisel on suguvõsal tavaks mängida üht mängu, mille tulevane Le Domas valib müstilise päritoluga karbist ise.

Teistele pereliikmetele osaks saanud kaardimängude järel jääb Grace'ile näppu sedel pealtnäha veel süütuma peitusemänguga. Naine otsib tulevaste sugulaste heakskiitu, püüab veidra olukorraga leppida ning tõttabki mõisahoone rohkete nurgataguste vahele varju otsima. Gaasipedaali vajutab film alla hetkel, mil Le Domas'd asuvad Grace'i lahkumise järel seintelt neid kaunistanud nuge, kirveid ja ambe lahti kangutama.