Narva pisaraid ei usu

Tellijale
avatud
2

Vincenzo Bellini ooperi «Norma». Nimiosas noor eesti sopran Katrin Targo.

FOTO: Ilja Smirnov

Narva on kultuuririndel viimastel aegadel mitut puhku päris hästi pildile pääsenud, kuid kippunud sealt kahjuks ikkagi vaikselt välja vajuma. Läinud nädalal sai selgeks, et kahe hobuse võidujooksus Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna tiitlile tuleb Narval leppida teise kohaga. Mis on vastast arvestades minu meelest igati ootus- ja mõistuspärane.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Sest enne kui saada kultuuripealinnaks, võiks saada kultuurilinnaks. Narval on selles osas praegu kahjuks suuri puudujääke. Postindustriaalses pohmeluses vaevlevas piirilinnas napib paraku nii professionaalseid kultuurikollektiive, taristut kui ka kultuuritarbimise huvi ja harjumusega kohapealset publikut. Eriti just seda viimast.

Pole saladus, et mullu suure kiidukära saatel avatud Narva Vaba Lava ähvardab külastajate vähesuse tõttu sulgemine veel enne esimest sünnipäeva. Ida-Virumaa tõmbekeskuses tuleb ajastuväärilisele ja professionaalsele kultuurile peale maksta rohkem, kui Eesti Vabariik või keegi kohalikest korraldajatest seda hetkel teha soovib ja suudab.

Eelmisel kolmapäeval – ehk sümboolse ning otsapidi koguni iroonilise kokkusattumusena täpselt samal päeval, kui Narva pidi tunnistama võitluses Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna tiitlile Tartu paremust – algasid piirilinnas juba neljandat korda Narva ooperipäevad. Mis annavad selget tunnistust, et Narvas ei oodata üksnes euroraha, vaid kohapeal leidub entusiaste, kes valmis korraldama omal käel nädala jagu õhtuid täitvat rahvusvahelise mõõtmega kõrgkultuuri pakkuvat festivali.

Narva, kus pole kutselist teatrit olnud alates Teisest maailmasõjast, pressib end nüüd vägisi ooperilinnaks, püüab kodustada lavakunsti vormidest kõige elitaarsemat ja kulukamat. Selle pealtnäha utopistliku projekti taga on kõigest üks inimene – haldjalikult hapra välimusega Narva tütarlaps Julia Savitskaja, kel on õnnestunud endaga kaasa tõmmata mitmeid kohalikke entusiaste ning ettevõtjaid.

Narva ooperipäevade jaoks on arenguetapp, mille kohta inglise keeles öeldakse​ humble beginnings, nüüdseks näiliselt seljataga. Festivali neljandal toimumiskorral oli programm esinduslikum ja pikem kui varem, ning mis peaasi, ligemale 600-kohalise ooperitelgi püstitamisega Kreenholmi endise ketrusvabriku sisehoovi näib piirilinna ooperifestival olevat jõudnud oma mõttelisse päriskoju, astunud otsapidi samasse liigasse vanade ja suurte tegijatega meie ooperiturul, kelleks on Saaremaa ooperipäevad ja Birgitta festival.

Tagasi üles