Vallatledes võidetud surm?

Arvo Pärdi «Stabat Materil» ja Thomas Adèsi «Surmatantsul» põhineva kontsertetenduse esitavad ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigendiks Thomas Adès. Koreograaf ja Surma esitaja Ingmar Jõela. 

FOTO: Siim Vahur

Tänavuste Pärdi päevade avaetendusena kanti Noblessneri valukojas ette «Surmatants», mis koosnes esimese osana Arvo Pärdi «Stabat Materist» ja teise osana (ka kogutervikut dirigeerinud) Thomas Adèsi «Surmatantsust».

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Stabat Mater» väljendab segakoori ja keelpilliorkestri kaudu Jumalaema leina Jeesus Kristuse risti all. See on kurbus, mis ometi ületab inimliku emotsiooni, olles suunatud ülestõusmise ootusele, lunastuse lootusele, palvele, et «kui mu ihu kord sureb, anna, et mu hing kantaks Paradiisi kirkusse». Nagu Pärdile omane, on ka selles teoses saavutatud ülim lihtsus. See lunastus ei ole mitte ainult eos võimalik, vaid ka tegelikult tajutav, kui mitte igas hetkes ja paigas maa peal, siis kindlasti Noblessneri saalis muusikat kuulates. Maine kurbus täis lootust, avarust ja avatud lõpmatust.

Keelpilliorkester mängis veidi tõstetud laval, koor laulis nende kohal palju kõrgemale ehitatud poodiumil, meie vaatasime ja kuulasime põrandapinnalt, pead kõrgusesse suunatud. Sedasama tegi ka dirigent Thomas Adès, kelle kehakeel, tingituna ruumikasutusest ning koori ja orkestri paigutusest, sirutas end kord taeva poole, kord kummardas maa poole.

Tagasi üles