Ma keeraks selle küsimuse hoopis tagurpidi: miks alles nüüd? Mind ennast paneb selle peale mõeldes jätkuvalt imestama, kuidas me suutsime vabatahtlikest koosneva tiimiga vedada seda asja koguni 20 aastat.
Kui kellegi teise jaoks tuli see uudis võib-olla üllatusena, siis meil endil oli tegijatena tähtaeg juba ammu paika pandud. Viimased neli aastat sai veel unistatud, et ehk suudame iseenda seatud mõõdupuu järgi mingile järgmisele tasemele tõusta, aga selleks siiski jaksu ei jätkunud.
Milline see järgmine tase oleks?
Me oleme algusest peale tuginenud üksnes vabatahtlikule tegevusele, aga järgmine tase oleks lisaks senisest oluliselt läbimõeldumale sisustrateegiale kindlasti eeldanud, et palgal on keegi, kelle jaoks oleks portaali toimetamine igapäevane põhitöö. Kuid see oleks muutnud kogu meie tegevusloogikat. Ent kui hakata muutma oma põhimõtteid ja tegevusloogikat, oleks ilmselt targem ehitada nullist midagi päris uut. Ühtlasi vajanuks täielikku väljavahetamist ka portaali tehnoloogiline pool. Ja kui juba hakata ehitama midagi päris uut, siis miks meie ja mitte keegi teine.
Kas see uus paistab kusagilt – kas rada7 portaalile ja tema tegijatele on kulisside taga kroonprints olemas?
Hetkel ei paista. Ma tean, et mõned tehnoloogiataustaga inimesed on huvi üles näidanud, aga minu hinnangul pole neil seda teadlikkust, mis tegi rada7st selle, mis ta oli. Nende fookus paistab olevat tehnika, tutvumiskuulutuste ja second-hand müügikuulutuste rubriikidel. Kuid nagu tehnoloogiamaailmas öeldakse: tehnilise vahendiga sotsiaalseid probleeme ei lahenda. Sa võid teha maailma kõige täiuslikuma andmebaasi, aga lõpuks on see ikkagi kõigest andmebaas. Ma sooviks näha, et tuleb miskit, mida võiks nimetada muusikaajakirjanduseks ja toimiks ses mõttes tervikuna. Need rubriigid siiski olid kaasnähtus, mitte põhifookus.