Vaimukas vaade ajatule absurdile

EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi koostöös valminud lavastuse «Godot’d oodates» tõi lavale XXIX lennu lavastajaõppesuuna üliõpilane Markus Helmut Ilves, juhendaja Lembit Peterson. Foto: Ülar Mändmets

Absurditeatri klassikasse kuuluv Becketti «Godot’d oodates» paneb ühtaegu ahastama ja naeru lagistama. Lavaka XXIX lennu poiste mängituna on Estragon (Jan Erik Ehrenberg), Vladimir (Kaarel Pogga) ja teisedki värsked ning terviklikud. Kusjuures näidendiga adaptsioonidena kaasas käiv pagas on muljet avaldav – neidsamu tegelasi on Eesti lavadel noorpõlves mänginud ka sellised korüfeed nagu Sulev Luik ja Aleksander Eelmaa.

Praeguste noorte näitlejate karakteriloome on läbimõeldud, tähelepanelikult on välja mängitud nii rüht kui miimika. Vaid dialoogis kumab kohati läbi õpikulikkus. Esialgu on selles veidi puudu loomulikkusest: kõnelejaiks on tegelasi kujutavad näitlejad, mitte veel tegelased ise.

Humoorikas vaatenurk

«Godot’d oodates» võiks olla ka tõeliselt masendav lavastus, eelduse selleks loob juba hall värviskaala, külm kuuvalgus ja eksistentsiaalne äng, mis lavalt koomikaga vaheldumisi vastu vaatab.

Lavaka tudengite lavastuses on aga otsustatud esiplaanil hoida just humoorikat vaatenurka. See passib noorusliku energiaga hästi kokku ja kuigi lavastust ei saa pidada komöödiaks, on see siiski pigem meelelahutus kui melanhoolne kurbmäng.

Teineteist kalliks pidav, kuid alalisest koosolekust tüdinenud duo – Vladimir ja Estragon – on üksteist arvestavalt esitatud. Kummagi hulkuri iseloom saab vaatajale selgeks: Vladimir on ratsionaalsem ja optimistlikum, Estragon vaevatum ning sõltuvam. Just viimane on oma hädade tõttu peamine publikunaerutaja.