Kummituslikud kukekommid ilusa pildiga karbis 

Tellijale
avatud

Kellerteatris etenduva Kersti Heinloo ja Raho Aadla lavastuse «Emilie Sageé» unenäolise kujunduse autor on kunstnik Kristjan Suits. Laval Eva Püssa ja Arolin Raudva.

FOTO: Siim Vahur

Sel kevadel Tallinna vanalinnas Uus tänav 37 asuvas endises püssirohuaidas alustanud Kellerteater (ilmselt on nimel seos teatri asutaja lavastaja Vahur Kelleriga) on võtnud endale vähemalt reklaamlausete järgi ideaalse ja samas suurt pingutust nõudva eesmärgi – olla põnevusteater.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ühest küljest pole pühendumine peaasjalikult põnevike, müsteeriumide ja krimilugude teatraliseerimisele – nagu teater lubab – kaugeltki mingi loomingut kitsendav lubadus, sest see valdkond toodab ennast juba ise, ja pealegi võib jõhkra ulme-õudusmüsteeriumina näha kasvõi «Punamütsikest».

Problemaatiline on asja teine külg – ja siin komistab ilmselgelt suur osa maakera teatritest –, kuidas hoida või tekitada põnevus teatrisaalis, siin ja praegu, kui ühed näitavad ja teised vaatavad. Pean silmas just põnevust vaatajate vaatevinklist, sest lavalolek on ilmselt juba eos adrenaliinirikkam kui hämaras teiste seas istumine.

Kuigi Kellerteater on oma tee alguses ja ei tea teatri juhtki veel, kas ja mis suunas teater tegelikult arenema hakkab, võib kolme esimese lavastuse põhjal aimata, et ka n-ö kultuurimaja sisulisi jooni ilmutav uus ettevõtmine on esialgu suuna seadnud keelebarjääre mitte tekkida laskvale visuaalsuselt atraktiivsele teatrile.

Teatri kolmas lavastus «Emilie Sageé», mille autorid-lavastajad on Kersti Heinloo Eesti Draamateatrist ja Raho Aadla, sobitub oma idee ja algmaterjali poolest suurepäraselt Kellerteatri kontseptsiooni. Esmalt mõjus Heinloo-Aadla ettevõtmine harivalt, seda küll lavastuse tutvustuse kaudu.

Tagasi üles