Andres Puustusmaa ei kavatse kõigile meeldida

Andres Puustusmaa lubab, et tema järgmine film tuleb julm, karm ja räägib armastusest. Foto: Eero Vabamägi

Andres Puustusmaa värskeima filmi «Kohtunik» alguses väänab nimikangelane silmagi pilgutamata ühele naisele 15 aastat vangistust. Mille eest!?

Mida peaks Eestis selleks tegema, et saada 15-aastane vanglakaristus?

Ma tahtsin tegelikult eluaegset anda, aga seaduse järgi vist ei saa. Pätt on pätt ja peab kinni istuma. Ta on ohtlik. Aga kui palju meis igaühes seda pätti on, nagu sellest filmist välja tuleb, see on igaühe enda otsustada. Kuidas mõistab ta kohut enese, mitte teiste üle. Moraalijutt võib kõlada ümmarguselt, aga ma ei arva, et seda peaks häbenema või vältima. Muidugi on see film allegooriline, aga selgesti mõistetav küllalt laiale publikule, kui nad viitsivad minna, maha istuda ja süveneda. Saavad ka naerda, seal on küllalt seda, mis lõbusaks teeb.

Öeldakse, et filmitegija on just nii hea kui tema viimane film. Kui hea on Puustusmaa pärast «Kohtuniku» esilinastust?

Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Minule meeldib oma filmidest kõige rohkem hoopis üks lühifilm, mida Eesti vaataja eriti näinud ei ole. See on «Rändavad juured» (2018, lühifilm rahvusvahelises kassetis «Libertas» – toim). Seda ma pean õnnestunuks – või noh, kordaläinud filmiks.

Kuidas ja millest sündis «Kohtunik»?

Olin juba pool aastat Tallinnas olnud ja tundsin, kuidas [selles ühiskonnas – toim] käib üks inimestevaheline haukumine, rabelemine, hinnangute andmine ja kohtumõistmine. Sõpruskonnad jauravad millegipärast üksteise kallal. Ma ei tea, millest see tuleb; ei saa öelda, et poliitikast. On vist üks suurem ajamärk, kuidas me aina pealiskaudsemaks muutume. «Aja märk» jms on muidugi suured sõnad, aga mulle tundub, et midagi on valesti. Katki. Tahtsin teha ühemehetükki Mait Malmsteni ja Märt Avandiga. Lugu – sest iga kulgemine on lugu – sündis suhteliselt kiiresti, sest oli soov teema endast välja räusata. Aga kuna ta on siiski raske, küllaltki tume lugu, siis leidsin, et seda peaks rääkima läbi huumori, läbi teatud kerguse.