Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/26/11978886t1h7154.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/05/12533208t1hede9.jpg)
Toon pealkirjas meelega nii suurejoonelise võrdluse. See tuli mulle pähe juba esimeste luuletuste juures. Ja siis tuletas end ikka ja jälle meelde. Ning teiseks on siin mingi nii kindel oma teed minek ja see tee hargneb nii vastupandamatult, ettearvamatult, et jah, võib küll selle juures Borgest meelde tuletada. Borgesega seob Pihelga teksti minu meelest veel üht-teist, mille jätan aga taju ja kujutluse tasemele, muidu jutt aina hargneks…
Aga hargnemistöö on Pihelgas sedapuhku juba väga hästi ära teinud, mida võiksin veel lisada? Ehk seda, et hoolimata sellest, mis ma nüüd siin edaspidi kirjutan, on see raamat selge ja arusaadav – selge ja arusaadav selles mõttes, et ta on ilma kaunistusteta, puhas tähendus(t)e loomine; kui kummalisi seoseid ja naabrusi siin ka ei leiduks, miski pole meelevaldne. Mina lihtsalt üritan aru saada, kuidas ta seda teeb, ja see on loomu poolest palju segasem asi kui valmis luuletus.