Carolina Pihelga hargnevate teede aed

Tellijale
avatud
1

Carolina Pihelgas, „Valgus kivi sees“.

FOTO: Raamat

Toon pealkirjas meelega nii suurejoonelise võrdluse. See tuli mulle pähe juba esimeste luuletuste juures. Ja siis tuletas end ikka ja jälle meelde. Ning teiseks on siin mingi nii kindel oma teed minek ja see tee hargneb nii vastupandamatult, ettearvamatult, et jah, võib küll selle juures Borgest meelde tuletada. Borgesega seob Pihelga teksti minu meelest veel üht-teist, mille jätan aga taju ja kujutluse tasemele, muidu jutt aina hargneks…

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Aga hargnemistöö on Pihelgas sedapuhku juba väga hästi ära teinud, mida võiksin veel lisada? Ehk seda, et hoolimata sellest, mis ma nüüd siin edaspidi kirjutan, on see raamat selge ja arusaadav – selge ja arusaadav selles mõttes, et ta on ilma kaunistusteta, puhas tähendus(t)e loomine; kui kummalisi seoseid ja naabrusi siin ka ei leiduks, miski pole meelevaldne. Mina lihtsalt üritan aru saada, kuidas ta seda teeb, ja see on loomu poolest palju segasem asi kui valmis luuletus.

„Valgus kivi sees“ on Pihelga kuues raamat. Kui vaadata pealkirja, siis on see täiesti vastandlik eelmisele raamatule, „Pimeduse pisiasjad“. Raamat ise nii vastandlik ei ole, täpsemalt on ta lihtsalt samm edasi, ja kui tähte närida, siis vahest isegi samm tagasi. Võib öelda, et Pihelgas kirjutab siin kõige tähtsamatest asjadest, mitte millestki.

Tagasi üles