Vikerkaar loeb. Ajalugu kui termodünaamiline loomislugu

David Christian, „Tekkelugu: kõiksuse suurajalugu“.

FOTO: Raamat

Kas meie tänapäev vajab uut minevikku? Kas üha suurem teadlikkus inimliigi planetaarsest mõjust ja vastutusest, üha täpsemad teadmised planeedi ja elu kujunemisest sunnivad meid ümber hindama senist ajalookäsitlust? Tingimata, vastab Austraalia ajaloolane David Christian, kes pani 1990. aastate alguses aluse uuele suunale ajalooteaduses, mida ta ise nimetab “suurajalooks” (big history).

Suurajalugu pole ei midagi vähemat kui soov kirja panna universumi ajalugu selle sünnist tänapäevani. Kui traditsiooniline ajalookirjutus piirdub parimal juhul viimase 7000 aastaga („ajalugu algab Sumeris“, nagu teatas kunagi üks populaarne ajalooraamat), siis suur­ajalugu hõlmab 13,8 miljardit aastat. Või nagu Christian ise oma haaret seletab: „Et mõista inimsoo ajalugu, tuleb aru saada, kuidas säärane kummaline liik välja arenes; see tähendab, et tuleb tundma õppida elu arenemist Maal; mis nõuab planeedi arenguloo tundmaõppimist; mis nõuab tähtede ja planeetide arenguloo tundmaõppimist; mis nõuab omakorda universumi arenguloo tundmist.“ (lk 8)

Selline ajaline haare tähendab ajalookirjutuse radikaalset reformimist. Esiteks on selge, et suurajalugu saab olla üksnes interdistsiplinaarne, see ei põhine ainult ajaloolistel oskusteadmistel, vaid peab suutma hõlmata ka arheoloogilisi, antropoloogilisi, astronoomilisi, bioloogilisi, geneetilisi, geoloogilisi jne teadmisi. Teiseks ei ole suurajalugu enam rangelt inimeste ajalugu, vaid pigem on inimliik suurte kosmoloogiliste, geoloogiliste, bioloogiliste jne protsesside kaasnähe, isegi kui inimeste roll on nendes protsessides muutunud viimasel mõnel sajandil aina suuremaks.

Viimaks tähendab suurajalugu senise lääne ajalookaanoni ulatuslikku revideerimist, sest kõik need maailmaajaloolisteks peetavad sõjad, revolutsioonid ja vallutused osutuvad suurajaloolises perspektiivis üksnes tühisteks pinnavirvendusteks, mis ei ole kuigivõrd mõjutanud planeedi käekäiku. Viimasega seoses tunnistab Christian raamatus otsekui möödaminnes: „Käesolev ülevaade inimajaloost puudutab vaevu teemasid, millest ajaloolased enamasti räägivad: sõdu, valitsejaid, riike ja impeeriume ning mitmesugused kunsti-, usu- ja filosoofiatraditsioonide arengut“ (lk 161).

Christiani algatatud suur­ajaloo projekt leidis kiirelt toetajaid ja mõttekaaslasi. Praeguseks on suurajaloo võtmes universumi ajalugusid kirjutatud päris mitu, samuti on suurajaloo kursus jõudnud mitme ülikooli õppekavasse. Kuid kõige olulisemaks võib pidada suur­ajaloo e-õppe kursuseid koolidele (nn Big History Project), millele pani õla alla Microsofti asutaja Bill Gates, üks suurajaloo suuremaid entusiaste tänapäeval. Christiani kinnitusel õpetatakse suurajalugu tänapäeval tuhandetes koolides üle ilma, mis võib tähendada, et sirgumas on uus põlvkond noori, kelle minevikutaju erineb oluliselt varasemate põlvkondade omast.

Christiani jaoks on suur­ajalugu kitsamalt ennekõike kosmiline „tekkelugu“ (origin story), nagu ta on nimetanud oma seni viimase raamatu, mis on Joonas Kiige heas tõlkes operatiivselt eesti keelde jõudnud. See on tänapäeva parimatele teaduslikele teadmistele rajatud loomislugu, mille sügavam siht on pigem eetiline, mitte epistemoloogiline. Christian ei kirjuta ajalugu mitte niivõrd uute teadmiste pärast, vaid selleks, et muuta inimeste enesekäsitust ja seeläbi nende käitumist. Suurajalugu pakub inimliigile uue perspektiivi enese paremaks mõistmiseks, näidates korraga nii meie tühisust (universumi ajaloost hõlmab inimeste ajalugu vaid kröömikese) kui ka meie vastutust (antropotseenis on inimestest saanud koduplaneedi peamised kujundajad).

„Tekkelugu“ ei ole Christiani esimene katse pakkuda lugejatele suurajaloo suurt narratiivi, esimese sellise katse tegi ta juba 2004. aastal raamatuga „Ajakaardid: sissejuhatus suur­ajalukku“ („Maps of Time: An Introduction to Big History“). Selles nimetab ta oma tööd otsesõnu „moodsa loomismüüdi“ loomiseks, defineerides seda kui „sidusat lugu sellest, kuidas meid loodi ja kuidas me sobitume asjade skeemi“. „Tekkelugu“ on laias laastus katse pakkuda samast loomismüüdist uuem ja kaasajastatud versioon, mis põhineb uuel analüüsimudelil ja mis maksab veelgi vähem lõivu inimeste rollile ajaloos.

Suurajaloo otsatu haare eeldab mingi väga lihtsa seletusskeemi kasutamist, mis lubaks kogu ulatusliku informatsiooni taandada mõistusega adutavaks hulgaks. Christiani „Tekkelugu“ võib mu meelest pidada näiteks termodünaamilisest ajalookirjutusest. Sisuliselt taandab Christian kogu ajaloolise arengu energia ülekandevormide evolutsioonile, mis tähendab, et suurajalugu valitsevad termodünaamika esimene ja teine ehk energia jäävuse ja hajuvuse seadus. Raamatu läbiv teema on energia ja keerukuse seosed nii tähtede, biosfääri kui ka inimliigi arengus. Väga kõnekas on raamatu lõpus leiduv omaette tabel, milles autor on püüdnud välja arvutada energia rolli inimajaloos ja selle mõju inimeludele. Mitmes mõttes on see võti kogu Christiani käsitluse mõistmiseks.

Pole huvituseta mainida, et Christian ei ole kindlasti esimene, kelle arvates saab kõike looduses ja ühiskonnas toimuvat käsitada energeetilise ülekandena. Tõenäoliselt pärineb see idee algsel kujul kunagiselt Tartu Ülikooli kasvandikult, Nobeli keemiapreemia laureaadilt Wilhelm Ostwaldilt (1853–1932), kes arendas 20. sajandi alguses välja teadusliku maailmavaate, mida ta nimetas energetismiks.

„Kõik maailmas toimuv on energia ülekanne, maailm isegi on vaid suhteliselt püsiv energeetilistel transformatsioonidel põhinev nähe,“ nagu on Jaan Undusk Ostwaldi energeetilise mõttemaailma õnnestunult resümeerinud. Christian Ostwaldile siiski kordagi ei viita, küll tugineb ta raamatu lõpuosas Tartu Ülikooli emeriitprofessori Rein Taagepera töödele riikide kujunemisloost.

Christiani termodünaamilise loomisloo keskmes on kasvava keerukuse idee. Selle universumi keerustumise protsessi jagab ta omaette künnisteks ehk suurteks üleminekuhetkedeks. Künnised on need pöördepunktid universumi arengus, mil olemasolevad asjad paigutuvad ümber ja esile tõusevad uute omadustega asjad. Neid künniseid loendab Austraalia ajaloolane oma raamatus kokku kaheksa, kusjuures viimast nimetab ta antropotseeniks – inimese geoloogiliseks valitsemiseks maailmas.

Kõik see universumi keerustumise lugu allub siiski entroopia printsiibile ehk universumgi on määratud kunagi saama juhuslikuks päsmaks. Kuid see kõik on veel kaugel ees, lohutab Christian oma lugejaid: „Meie, inimesed elame universumi ajaloo hakul, lugu alles algab. Universum on alles noor ja energiline, tal on pikk elu ees ja palju keerukaid struktuure rajada.“ (lk 302) Inimeste eesmärgiks peaks Christiani hinnangul olema üheksanda künnise saavutamine universumi arenguloos – üleminek kestlikumasse maailma, kus inimeste vastutada on terve biosfääri teadlik haldamine (lk 298).

Nagu öeldud, käsitab ­Christian oma eesmärgina uue paeluva loo jutustamist, mitte teaduslikku ekspositsiooni. See tähendab, et raamatu kude on saanud väga kujundlik, keerulisi protsesse püütakse pea igal leheküljel püüda väga lihtsatesse kujunditesse. Olgu toodud vaid mõni juhuslik näide: „soojusenergia on nagu purjus liikluspolitseinik, kes suunab liiklust kuhu juhtub ja tekitab kaost“ (lk 50); „gravitatsioon on nagu kosmiline lambakoer, kellele meeldib asju karjas koos hoida“ (lk 50), süsinik on nagu „aatomi-armulugude Don Juan“ (lk 67). Usutavasti on enamik lugejaid sellise lähenemise eest tänulik, raamatu erialast veenvust see siiski tingimata ei tõsta.

Christiani katset revideerida valitsevat minevikupilti saab lugeda väga oluliseks. Kummati ei saa olla kindel, kas selline kujundiküllane termodünaamiline loomislugu on ainus või kõige veenvam alternatiiv traditsioonilisele ajalookirjutusele. Christiani suurajalugu maksab väga suurt lõivu narratiivsele loogikale, ajaloo taandamisele teleoloogiliseks jutustuseks, mis ei püüagi varjata oma antropotsentristlikku iseloomu (suurajaloo krooniks on ikka inimene).

Lisaks sõltub Christiani vaimus suurajalugu väga suurel määral teiste teadusharude avastustest ja on sellisena määratud pidevale ümberkirjutamisele, nagu seda näitab suurepäraselt ­Christiani seniste kirjatööde võrdlemisi pikk rida. Suurajalugu ei ole mingis mõttes muud kui loodus- ja täppisteadlaste töö populariseerimine kujundlikus keeles ja narratiivsel moel.

Seega võib suurajaloo puhul ennekõike hinnata selle pedagoogilist väärtust, akadeemiliselt veenvamad on teised viimastel aastatel tehtud katsed ajalooteadust uuendada, nagu näiteks „süvaajalugu“ (deep history) või „evolutsiooniline ajalugu“, mis suurajalooga analoogselt püüavad ajaloolase ajahorisonti avardada, ent teevad seda ajalooteaduse põhilistele töömeetoditele truuks jäädes.

David Christian
„Tekkelugu: kõiksuse suurajalugu“

Tõlkinud Joonas Kiik
Äripäev, 2019
328 lk

David Christian, „Tekkelugu: kõiksuse suurajalugu“.

FOTO: Raamat

Tagasi üles