Alison Jackson: „Kas on kedagi, kes oleks meediast võimsam?“

Tänapäeva maailm on sageli ekstaatiline kujutiste virr-varr. Eristused võltsi ja tõelise vahel muutuvad aina hägusamaks ja teinekord tundub, et kaart eelnebki territooriumile. Kõik on korraga tehnoloogiline ja irratsionaalne; vahendatud ja samas liiga lähedal, perversne. Selline maailm avab meile kahtlemata palju võimalusi, ent mõnikord võib selles olla raske orienteeruda.

Üks võimalus sellise hüperreaalsusega toime tulla on olukorda kritiseerida. Teine variant on see enda kasuks pöörata. Briti fotokunstnik ja skandalist Alison Jackson teeb aga mõlemat korraga. Tema uus näitus kannab pealkirja „Tõde on surnud“ ja seda saab vaadata Fotografiskas.

Oma fotodel lavastab kunstnik kuulsate inimeste teisikute abil palju provokatiivseid, ent (justkui) tõetruid olukordi. Nõnda mängib ta nii vaataja taju kui ka eelarvamustega. Jacksoni fotodes on palju huumorit, ometi kumab neist läbi ka teatav kurbus.

„Jack basseinis“. Foto: Alison Jackson

Kuulsused ja nende kuvand. Mille põhjal te otsustate, milliseid inimesi kujutada?

Mind huvitavad inimesed, kellel on mõjuvõimu. Nii et igasugused riikide presidendid, peaministrid – Donald Trump, Boris Johnson, Vladimir Putin, Kim Jong-un ja nii edasi – lähevad kindlasti siia alla. Aga ka kuulsused – Kim Kardashian, prints Harry ja tema abikaasa Meghan –, kuna millegipärast lähevad need inimesed meile korda. Nad on mingis mõttes nagu pühakud. Nad oleksid justkui osa mingist rahvausundist või ebausust, mis on inimeste jaoks palju olulisem kui näiteks kirikus käimine.

Nii et ma teen oma valikud selle põhjal. Ma üritan luua kujutisi, mida inimesed oleksid kõik oma vaimusilmas küll ette kujutanud, aga mitte päriselt näinud. Me usaldame meediat, me usaldame kujutisi… aga samas ei tohiks seda teha. Oma silm ei ole enam kuningas. Fotograafia, video või uudiste puhul ei saa enam oma meeli usaldada. Ma üritangi oma töödega neid küsimusi üles tõsta.

Alison Jackson. Trump with Miss Mexico. Tegu on kunstiteosega, pildil kujutatud mees ei ole Donald Trump. Foto: Alison Jackson

Kindlasti olete aastate jooksul kohtunud mõne inimesega, keda te parodeerinud olete. Mis on kõige meeldejäävam tagasiside, mis te kuulsuselt saanud olete?

Mõnikord komistan kellegi teisikut otsides päris kuulsuse otsa. Siis on nad mu vastu vahel natuke ebaviisakad. (Naerab.) Kui nüüd järele mõelda, siis seda on tegelikult juhtunud päris mitu korda – Nicholas Cage’iga, ühe printsess Diana armukesega… Aga ka näiteks George Clooney ja Kim Kardashianiga. Kuulsus on ju tegelikult väga erinev sellest, kuidas teda avalikkuses näidatakse.

Võiks ju arvata, et Kim Kardashian on tohutu – tal on tohutu perse, eks? Aga ei – ta on imetilluke! Tema õlad, tema tagumik… Ta on minust umbes kaks korda väiksem ja ma pole just kõige suuremat kasvu. Aga kuna tema keha on väike, tundub lähedalt pilti tehes kõik seda suurem. No ja lisaks ta muidugi ka süstib endale mingeid asju perse, et see suurem välja paistaks.

Teie näituse nimi on „Tõde on surnud“. Oli ta üldse kunagi elus?

Me elame oma elu läbi piltide. Visuaalsus on meie esimene keel ja me kipume ikka usaldama seda, mida me näeme – isegi kui me teame, et seda ei tohiks teha. Ometi me ise läheme uskumise teed. Nõnda oleme valede ringlemises teatud mõttes kaassüüdlased. Näiteks poliitikul on väga lihtne kohale tulla, öelda maha ettekirjutatud tekst ja siis haihtuda, kuna me ei jõua nendeni kunagi. Me arvame, et tunneme neid kuulsusi isiklikult, aga väga vähesed meist tunnevad neid päriselt.

See pole iseenesest midagi uut – Roland Barthes rääkis sellest juba aastaid tagasi. Aga siis ei olnud sellist olukorda, kus igasuguste kujutiste ja piltide rahe meid nõnda pommitab. Sel ajal oli elu ja maailm rohkem tekstikeskne, praegu aga elame me oma elu läbi visuaalsuse. Meil on internet, sotsiaalmeedia… igasugused teenused ja äpid. See on kõik intensiivsem kui kunagi varem. Mingis mõttes on tegu vanade probleemidega, aga see on muutunud nüüd palju tõsisemaks.

„Marilyn joob“. Foto: Alison Jackson

Näete te oma teoseid meedia ja celebrity-kultuuri kriitikana? Või on need pigem selle jätk?

Minu teosed esitavad küsimusi. Meedia kohta, aga ka selle kohta, kuidas me ühiskonnana endale poliitikuid valime. Või kuulsusi. Ma esitan küsimusi ka meie vuajerismi kohta. Ja ka uskumise vajaduse enese kohta. Nii et tõepoolest, tegemist on kriitikaga. Selle kriitika visualiseerimisega.

„Kim sünnitab“. Foto: Alison Jackson

„Beckhami hot dog“. Foto: Alison Jackson

Niisiis, esmalt üritan su sisse mässida, pannes sind mingit kujutist uskuma. Sa näed midagi, mis on usutav. Sa usud seda, aga see tekitab sinus vastikust. See on selline tõmba-lükka mehhanism. Kujutis võrgutab su ära, aga ühtlasi lükkab su eemale ning loodetavasti vaatad sa pärast seda enda ümber kriitilisema pilguga. Vaata, üks mu põhiline mure on see, et oleme liiga passiivsed: me teame, et see, mida me näeme, ei ole tõde, aga ometi jätkame ise vabatahtlikult nende valede uskumist.

Vanasti näis võim olevat vähemalt mõneti haavatav just selle naeruvääristamise kaudu. Nüüd aga tundub, et (ennetav) eneseparodeerimine on ise osa võimulolijate strateegiast.

Jaa, kahtlemata. Kõik poliitikud armastavad satiiri. Tead, poliitikud on nagu koledad kuulsused – neile väga meeldib kaamera ees olla ja esineda! Nad on väga edevad.

Nii et kui nendest tehakse satiiri, meeldib see neile väga. Nad jumaldavad seda!

Aga kas see ei kahanda satiiri kriitilist mõju?

Ma arvan, et meediaväljaanded ja ringhäälingud peaksid lubama riskantsemaid saateid ja löövamaid kommentaare. Nad ei tohiks olla nii jäigad ja tahta igasugust võimukriitikat üle siluda. Kui kõik üle siluda ja läikivaks muuta, on tulemuseks lihtne ja hambutu satiir. Aga satiir on minevikus suutnud ka teatavaid poliitikuid võimult kukutada – nii et kui seda õigesti teha, on asi suurepärane.

„Trump ja Ku Klux Klan“. Tegu on kunstiteosega, pildil kujutatud mees ei ole Donald Trump. Foto: Alison Jackson

Olete küll celebrity-kultuuri suhtes kriitiline, samas on kogu teie looming selle olemasolule üles ehitatud. Inimesele, keda need kuulsused ei huvita, ei ütle need pildid vist midagi...

See on tõsi, aga mulle tundub, et see on õigustatud, kuna kuulsustel on tohutu mõju. Või õigemini sellel, kuidas meedia neid kuulsusi toodab ja ülal hoiab. Põhimõtteliselt valitseb tegelikult riike meedia, samal ajal kui kuulsustest presidendid või peaministrid lahutavad meie meelt koos Kim Kardashianide ja kõigi nende teistega. Meedia on tegelik valitseja, tema käes on tegelik võim. Või kas on kedagi, kes oleks meediast võimsam? Keegi teine, kes tõmbab niite? Kes on tegelikult kulisside taga?

Kuidas võiks teie meelest ennast libauudiste eest kaitsta?

Ma arvan, et meedia peab võtma vastutuse. Ajalehed ei tohiks avaldada reklaame, mis näevad välja nagu arvamuslood, Google peaks lõpetama kommentaaride kustutamise – Jeffrey Epstein ütles, et ta tapetakse vanglas ära, ja kaks nädalat hiljem see juhtuski, aga Google’ist (enam) ei leia mingit tõestust sellest, et ta seda ütles. Lihtsalt üks väike näide sellest, kuidas asjad veebis haihtuvad. Kõik, kes selle väite kadumises süüdi on – kes teab, mis osa Google selles mängis –, peaksid vastutuse võtma. Kogu meedia – internet ja traditsiooniline – peaks oma informatsiooni eest vastutama. Näiteks meil Londonis ütles Channel 4 uudistetoimetuse juht Dorothy Byrne, et meil on kohustus inimestele selgitada, mis on päris ja mis mitte, sest nad ei saa enam ise sellest aru.

Marilyn võtab JFK ees riidest lahti Foto: Alison Jackson

Ma olen siiski mõnevõrra skeptiline selle suhtes, et ainult tõega saaks libauudiste või valede vastu… Probleem on ju laiem.

Tõest see asi algab. Kui me teame, et meid ümbritsevad valed: Boris Johnsonit, Donald Trumpi, Kim Jong-uni huvitavad ainult nende soengud, võim ja seks, siis see on nii pealispindne värk. Ja kuna me eeldamegi, et kõik on meelelahutus või et kõik on meelelahutuseks taandatud, läheme sellega kaasa. Nii et ainus viis sellega võidelda on minna tagasi millegi tõelise juurde. Eemaldada bullshit ja fassaad.

Siis ronivad põõsast välja need vanakesed, kes teatavad, et nemad teavadki Tõde suure algustähega ja see on õige, ilus ja hea. Ning kindlasti nende poolel.

Hmm, sa oled minust mõnevõrra noorem, kas sa tahad öelda, et sa ei suuda tõelisi asju ära tunda? Mina küll suudan. Ma tunnen kohe bullshit’i ära. Kas sina ei tunne?

Noh, see on nüüd natukene keeruline küsimus. Eks see vist sõltub, millisest tõe käsitlusest lähtuda. Kas me räägime tõest kui absoluudist? Või näiteks lausete vastavusest tegelikkusele? Kas tõde võib olla kokkuleppeline? Näiteks liikluseeskirjad on täiesti kokkuleppelised, ometi on võimalik nende suhtes eksida.

Võib-olla saaks öelda, et tõesus väljendub vastutuses? Hoolimises! Ma ei arva, et see on õige, et USAs on kuulus president, kes krabab tussusid või et mõni peaminister põrutab mingit suvalist naist kusagil restorani peldikus. Avaliku elu tegelastena peaksid nad kõik võtma vastutuse. Juht peaks olema ikkagi eeskuju. Eks tõe ja vale puhul on terve rida teisi faktoreid ka, aga kõik algab vastutusest.

Mida te arvate deepfake’idest ja teistest samasugustest digitaalsetest näo-moonutustehnoloogiatest? Me oleme tänaseks jõudnud punkti, kus põhimõtteliselt on võimalik mistahes inimese nägu digitehnoloogia abil videoklipis veenvalt asendada ükskõik millise teise näoga. Teeb see teie töö lihtsamaks või raskemaks?

Ma arvan, et see on nende asjade loomulik areng. Kompuutriga tehtud eriefektid, surnud esinejate hologrammid, digimanipulatsioon ja muu taoline. Minu teoste point on selles, et nad on autentsed. Nad on päriselt olemas. Siin ongi kujutatud John Smithi, mitte Donald Trumpi. Sa ei saa oma meeli usaldada. See on täiesti autentne, see on tegelikult ka John Smith! Sa lihtsalt arvad mingil põhjusel, et see on Trump. Sa eksid. Sinu aju on omadega tuksis. Mine tee oma nägemine korda. Mõistad?

„Trump proovib mundrit selga“. Tegu on kunstiteosega, pildil kujutatud mees ei ole Donald Trump. Foto: Alison Jackson

„Obama suitsetab“. Foto: Alison Jackson

Seevastu kui tegu on kõigest digitaalse manipulatsiooniga, on see minu jaoks palju pinnapealsem asi. Selles ei ole mitte midagi autentset. Nii et minu jaoks on siin teatav kontseptuaalne erinevus.

(Mõtleb.) Ma ei ürita luua libauudiseid lihtsalt selleks, et luua libauudiseid. Ma üritan tõstatada küsimusi autentsusest. Nii et see läheb palju sügavamale kui lihtsalt digimanipulatsioon. Kuigi… ilmselt saaks ka sellega järjepidev olla – mõeldav oleks näiteks mingi satiiriline saade deepfake’idega.

Mulle tundub, et kui digitaalselt kellegi nägu muudetakse, ei tõstatata minu meelest tegelikult küsimust autentsusest. Aga mina üritan just seda teha. Mida sina deepfake’idest arvad?

Ma arvan, et nad on üsna kõhedad. Praegu kasutatakse neid meelelahutuslikel eesmärkidel – näiteks Youtube’is muutis keegi filmi „The Shining“ stseene nii, et Jack Nicholsoni osas on nüüd selgelt Jim Carrey – aga ma usun, et tulevikus muutub selle tehnoloogia kasutus palju-palju probleemsemaks ja ohtlikumaks, kuna minu arust esiteks ei suuda uued põlvkonnad enam originaalil ja manipulatsioonil vahet teha ning teiseks see erinevus ise ei lähegi neile enam korda.

Ma arvan, et see erinevus ei lähe meile isegi praegu juba tegelikult korda. Üks asi, mida ma üritan oma töödega välja tuua, on see, et me kõik oleme asendatavad. Unusta võltsingud, asi on milleski enamas. Sind on võimalik kellegi teisega asendada. Päris inimene ei huvita kedagi, me ei vaja teda – igaüks meist on nii ehk naa rollis. Ma võin fotodel ükskõik kelle asendada. Nagu deepfake’ide puhul. Ja ma võin teha seda 3Ds. 

Nii et ma arvan, et me peaksime üles ärkama ja midagi selle suhtes ette võtma. Meediamullist tuleb välja murda! See on muidugi väga raske… Jean Baudrillard rääkis sellest ka palju oma tekstides – jumal on asendatav, kõik on asendatav. On väga palju inimesi, kes esitavad nende asjade kohta küsimusi ja kritiseerivad seda süsteemi, aga mitte keegi neist, kellel oleks endal palju võimu ja raha (nagu meedial näiteks on) ei näi liikuvat selles suunas. Nad kõik mängivad kaasa.

Mulle tundub, et Baudrillard ei näinudki süsteemist väljumise võimalust. Tema positsioon oli ka üsna kaksipidine: ühelt poolt oli ta oma hilisemates kirjutistes väga apokalüptiline, kirjeldas seda, kuidas fiktsioon ja tõde on mõlemad ühte varisenud, samas paistis ta seda olukorda ka väga nautivat...

Ta ilmselt nautis seda olukorda, kuna keegi teine ei pannud seda siis tähele. Baudrillard oli väga tundlik. Ka mina olen tegelikult temaga nõus, ka mina ei arva, et mingisugune väljapääs olemas oleks – juhul kui me jätkame oma elu elamist läbi kujutiste. Sest kujutised on sedavõrd võrgutavad.

Tahtsin väga Baudrillardiga kohtuda, väga kurb, et ei jõudnud seda teha – ta suri enne ära. Arvan, et ta oli suurepärane filosoof, ehkki omal ajal tehti teda kõvasti maha. Tundub, et praegu on tema hiilgeaeg – tema ideed pole kunagi relevantsemad olnud. Me kõik elame praegu Baudrillardi maailmas. Oleksin väga tahtnud seda tema portreed pildistada. Täiesti hiilgav mõistus.

Mis vahe on tõeliselt heal fotol ja fotol, mis kõigest teeskleb, et ta on hea?

See ongi see põhiküsimus, eks ole… Kasutan oma töödes huumorit, kuna kujutiste puhul taandatakse niikuinii kõik meelelahutuseks – kõik ongi pealispind. Midagi tõelist või sügavat polegi.

Kuninganna potil. Foto: Alison Jackson

Alison Jackson (sünd 1960)

•       Briti kunstnik, fotograaf ja filmitegija

•       Üle 15 muuseuminäituse ja üle 10 galeriinäituse

•       5 fotoraamatut

•       Võitnud oma teoste eest BAFTA auhinna, Infinity Award-ICP, Clio auhinna, fotograafide galerii auhinna, D&AD, Creative Circle’i reklaamiagentuuri auhinna jpt